Kui aastavahetusel juhuslikku odava välimusega Itaalia söögikohta sisse astudes leidsime eest üsna ehtsat meenutava pizza ja Lambrusco, siis sünnipäeva pizzeriakogemus jättis küll kergelt kukalt kratsima.
Nimelt olid kõik pizzad küpsetatud taignast, mis meenutas konsistentsilt ja maitselt kõige rohkem tortillat. Ja ma mõistan, et itaallased naeravad ilmselt Eesti pizzad ka laginaga välja, aga no ... tortillad?? Pizzakatete kohapealt oldi seal samuti äärmiselt loovad. Kuidas kõlaks näiteks majoneesi-sibula-maisi pizza? Või vahukommide ja maasikamoosiga pizza?
Kuna tegu oli seekord tabehoodai'ga, sai kõikvõimalikke kombinatsioone (nii lambist pakun, et paarkümment erinevat) muidugi ka proovitud ja tuleb tunnistada, et enamuse pizzade maitsel polnud viga. Minusugusele suhkrusõltlasele läksid erinevad magusad pizzad muidugi eriti hästi peale. Lisaks pizzadele olid valikus veel nii kahtlase välimusega pastaroad (kümmekond erinevat), et neist ei proovinud ühtegi, toorsalatid, puuviljad ja mingid magusad plöginad. Joogid, samas, valikusse ei kuulunud, neid pidi tassi kaupa eraldi juurde ostma.
Kõike seda täiendas poole õhtu ajal minule täieliku üllatusena välja ilmunud pisike tort, mida sõime kenasti kodusel kombel (uskuge või mitte, aga peale minu oli seltskonnas veel üks eestlane, üks Eestis juba õppinud ja üks seda järgmisel aastal tegev jaapanlane) - igale kahvel kätte ja karbi ümber ringi. Muu meelelahutuse raames käisime kingapoes saapaid jalga proovimas ja üritasime teada saada, kas jaapani keeles on võimalik ropendada.
Cheers,
Hedi
Ps, not really.
