Ei suuda ära imestada, kui mugavad asjad on bentod. Kujuta ette stsenaariumi, kus viie tunni ööunega on vaja üle elada kaheksa tundi pooleldi jaapani-, pooleldi inglisekeelseid teaduslikke ettekandeid teemadel, millega senises elus kokkupuude puudub. Lõunapausiks antud poolest tunnist jätkub imetabaselt hästi, et ühe trepivahe allapoole ja seejärel viis sammu majauksest eemale astuda, bentomüügiletist toit soetada, tagasi laua taha jõuda, avastada, et portsjon on nii suur, et pool jääb vabalt õhtusöögiks, tutvuda karbi sisuga (mille hulka kuulusid nii spagetid, majoneesiga kartulid, möödapääsmatu riis seesamiseemnetega, praemuna, veerand okonomiyaki't, üks :P pelmeen, küpsetatud maisiga täidetud toru ??, apelsiniviil, petersellioks, mingi kallerdunud kaste ja suur jurakas lihakotlett.. hm.. kui ma nüüd midagi ära ei unustanud... heads up, põhilause jätkub nüüd), söögipulgad mingi imenipiga söömise ajal pooleks murda, kõht täis süüa ja siis veel 15 minutit tööd teha.
Kuigi see pasta-kartuli-riisi koos söömine võtab veidi kukalt kratsima küll... Jah, olgu, kartul on siin iga teise köögiviljaga võrdsel tasemel (st pole absoluutselt imestada, kui nt riisile lisatavas kastmes porgandi ja daikoni kõrval kartulitükid sees) ja mingeid kohalikke klaasnuudleid serveeritakse ka iga suvalise asja kõrvale side-dish'ina... aga no... spagetid?
Veel sai lõplikult selgeks, et minu kodumaine piimaükskõiksus tulenes otseselt ligipääsust kõigile teistele piimatoodetele. Kuna siin juustuga kitsas, kohupiima- kodujuustutooted võib ära unustada, kohukestest rääkimata ja jogurt kah teab mis suurem asi ei ole, siis olen parajaks piimavasikasks hakanud... oeh, kes seda kogu aeg seljas koju tassida jaksab, mulle meeldis see kontsentreeritumal kujul tarbimine kõvasti enam.
Kolme nädala jooksul pole pääsenud ka ühiskondlikust alkoholitarbimisest (ja see oli ainult botaanika osakonna tervituspidu, ma ei tea, mis veel oma labori inimeste tervituspeol saama hakkab... üldiselt kehtib reegel, et mida lähedamalt koos töötav grupp, seda eeh... avatumaks end juuakse). Hea uudis on igal juhul see, et tuvastasin selle käigus mõnusa joogikese, mille koostisest jään parem heaga teadmatusse, aga maitseb asi igatahes nagu oleks keegi väga heasse jääteesse tilga alkoholi lisanud.
Ühtlasi avan soojade ilmade puhul ananassimahlajäätise hooaja, sest mida muud tarka on teha poole odava ananassiga, mida ära süüa ei suuda. Muuseas, paistab, et külmutamine võtab ananassilt võime kurjasti suunurki lõhkuda.
Cheers,
Hedi
