Eelmärkuseks: leidsin hunniku ühel või teisel põhjusel lõpetamata (et mitte öelda peaaegu alustamata) jäänud postituste mustandeid. Mingi point on neis olnud, suuremat osa ei mäleta, aga millest asja saab, kavatsen nüüd riburadapidi üles riputada. Ehk siis trip back to whoknowswhen...
Kuigi keskmiselt maitsvamad, kui supermarketite talvised plastiktomatid (päris kasvuhoonesoojadega ei kannata muidugi võrdlust), on tomatid siin suurema osa aastast karmilt kallid, väga sageli käsi järgi ei sirutu. Seega on ootuspärane, et hooajal pool külmkappi punane on - niisama puhtalt söömiseks või siis salatitesse ja munatoitudesse jne kulub ikka törts värvi ära.
Ühtlasi nüüdseks pääääris mitu aastat tagasi avastasin enese jaoks tomatimahla, lemmikuks kujunes meeldiva hinnaga Selveri omatoodang, mille liitri põhimõtteliselt peale koju toomist järjest ära jooma olin võimeline. Noh, siin nii mugav elu ei ole ja kuigi mingid pudelivariandid küll müügil on, siis odav see kraam ei ole ja noh, korraliku paksuse ja soolasusega varianti ka just lihtne leida ei olnud. Välja nägi see protsess siis nii, et tuli sõber kaasa värvata, poodi minna, sealt kõik võimalikud variandid kaasa võtta ja kõik järjest läbi degusteerida. Mis muidugi lõppes sellega, et kodus oli terve laadung avatud (ehk kiirelt riknevat) ja paljalt joogiks kõlbmatut (no tõesti, kui halvasti saab tomatimahla teha) kraami. Raisku ei lase, sai asjast tomatisupp:
Tomatimahl + õhukesed porgandiviilud + kartuliviilud + pool samuti viimaseid hingetõmbeid tegevat avokaadot + sojakaste + sool + veidi tšillipipart. Söö ja kiida.
Cheers,
Hedi
