Väga huvitav on, kuidas väga erinevatel inimestel aastaga äärmiselt sarnast toidukraami üle jääb. Ehk et sel nädalal sai suure grupi väga heade sõpradega hüvasti jäetud, kes kõik peale vahetusaastat mööda ilma laiali pudenesid. Toiduülejääke muidugi kaasa ei pakita ja kuna mina siit veel kuskile ei liigu, sain ikka õige mitme kasti-kotitäie omanikuks. Ja no tõesti, seda sojakastmepudelite, ühtede ja samade maitseainete või libapuruparmesanitotsikute kogust, mis eri allikatest kokku kogunes, annab ikka ära kasutada. Riisist, that is to be expected, ja soolast rääkimata. Ausalt, mul oleks praeguse seisuga soola pea elu lõpuni (eriti kuna sisuliselt seda kokates juba aastaid ei kasuta.. tuleb keegi leida, kellele need mäed edasi suunata) ja enamuse lükkasin kohe algusest peale tagasi (nukralt ühikanurka prügikottidesse paraku, sest Jaapan oma raiskamisega on nõmeduse tipp... ma ei suuda uskuda, et nad sunnivad ära viskama KÕIK riidepuud, toidunõud, WCpaberi jnejne, mille paari nädala pärast samadesse ruumidesse kolivad vaesed tudengid siis uuesti ostma peavad). Mõni vahva-ootamatu leid oli küll ka - couscous ja vahukommid näiteks.
Igal juhul pani see kõik omade kapi-kohvritäite varude peale mõtlema ja viis otsuseni, et nii ei lähe mitte, tuleb sihikindlalt poeskäike, konbinitoite ja väljas söömist vältida ja olemasolevate kuivainete varusid tarbima kukkuda, muidu olen kahe aasta pärast samasuguses jamas. (Ja oioioi, kuidas toidu ära viskamist ei kannata!) ... Noh, seda muidugi kui jälle süüa kannatab iiveldusega võitlemata - neetud kontrollimatud-kontrollivad emotsioonid!
Oh, mingil hetkel (time sense hopelessly lost) sai ka Sweets Paradise tabehoudail käidud teist korda elus.. aga vot ei jaksanud kõiki kooke ära maitsta, tillutillukestest tükkidest hoolimata. Eelmise-esimese korra mälestusega võrreldes vastupidavus kõvasti langenud... vanadus, mis muud.
Cheers,
Hedi
