No, mitte päris see Soome megasnaiper, kelle olemasolust ma hetk tagasi teada sain, vaid tühipaljas suhkur. Niivõrd palju vastukäivat infot on selle kohta, et olen sisuliselt loobunud lootusest mingi põhjapaneva järelduseni jõuda. Seega muud üle ei jää, kui talupojamõistusele ja vahetule kogemusele loota.
Fakt - igapäevaselt tarbitavas toidus (eriti valmistoidud, joogid, snäkid, kastmed jmt) on suhrut sees kaugelt rohkem, kui inimesel evolutsiooni jooksul kättesaadav oli.
Fakt - eluviis see-eest on lollakalt staatiline (no kurjam, läheks ja sörgiks küll, kui a) mingi neetud pandeemia amokki ei jookseks, b) kui väljas jälle 45 kraadi ei oleks, c) kui kuskil mitte-asfaldil ringitada oleks, sest minu vanad põlved toda nalja enam ei kannata).
Fakt - puhuti käivad täiesti lollakalt tugevad hood peal, kus muust ei mõtle ja muud ei tahaks, kui šokolaadi süüa - klassikaline sõltuvus.
Tähelepanek - mida rohkem magusat, seda kehvem näonahk.
Tähelepanek - väikesed õed-vennad (ja muud lapsed) lähevad kergelt arust ära, kui lisasuhkrut söövad.
Arvamus - vähem töödeldud toiduained / tooted võiks tervislikumad olla (noh, kui just seente kupatamise, parasiitide kahjutustamise vmt'ga tegu pole).
Seega on praegu / endiselt käsil enese suhkru-võõrutamine, nii hästi-halvasti, kui see siis ka välja tuleb. Aga kui midagi kasutan, siis juba õige mitu aastat valge asemel mõnda toorsuhkrut. Mis Eestis tähendas üsna suvalisest toidupoest Demerara suhkruga välja marssimist ja jutul lõpp. Jaapanis veidi keerulisem lugu.
Üsna nirul kombel harrastatakse siin nii suhkru värvimist (ehk võetakse toorsuhkur, pleegitatakse kemikaalidega valgeks ja siis pannakse pruuni värvi juurde, juhuks, kui rahvas pruunsuhkrut tahab.. nagu mujalgi) kui selle... ee... vedeldamist? Kindel ei ole, kuidas käib, või mida sisse segatakse, aga olin esimesed korrad päris kohkunud, kui kuivalt pakinurgast välja suhisemise asemel mingid poolvenivad poolklombid liikvele läksid.
Edasi, siin tavapoodidest üldiselt "free-from xyz" tooteid ei leia (jumpsus, kui kade ma UK supermarketite peale olin viimati), peab iga toodet tikutulega mitmetest eri kohtadest taga ajama.
Ja siis on muidugi kerged keeleprobleemid, millest võiks selline lahke lehekülg üle aidata. Ainult et... neid kanjisid, mis mu praeguse suhkrupakil ilutsevad, seal näiteks kirjas ei ole, pole seega aimugi mida söön. Või pigem ei söö.
Cheers,
Hedi
