Vot, nii läheb, kui aasta aega asju kirja ei pane. Et jõululõunapostitus augustikuus.
Steigiliha müüb kodupood kogu aeg (kuigi peab tunnistama, et kvaliteet on viimasel ajal kehv, pole jupp aega midagi nii ilusat näinud, et ostma tükiks). Umbes nädala või kaks jõulude paiku oli valikus aga ka päris wagyu. Wa - pmst eesliide autentsete Jaapanipäraste asjade tähistamiseks. Gyu - lühend gyuniku'st ehk veiselihast. Kuulsaim, aga kaugeltki mitte ainus või isegi parim, näide on ilmselt Kobe Beef (kõik need sertifikaadid ja misiganes kasvatajad saama peavad, et seda silti kasutada). Ehk siis wagyu on väga väga kõrge kvaliteediga kohalik veiseliha, pidada nii umbes maailma parim olema. Ja ei, ma tegelikult ei uskunud seda üleshaibitud juttu.
Esimene kogemus oli kunagi Kobes burgeri kujul (meh), mõned aastad hiljem mingis Kyoto restoranis 5x5x2cm suuruse hautatud tükina (nämm, aga õnneks ei pidanud ise selle eest maksma). No ja siis see jõulutoit - 10x20x2cm jurakas (per nase) imeilusat marmormustriga liha, mõned tunnid köögikapil seisnud, soola, pipart, korralik kiire küpsetus (magnificent performance by D) ja kurivaim, kuidas viis keele alla.
Võiga ahjukartulid ja porgandid, tomat hapukoores, seened, punane vein kõrval... mul hakkas praegu kirjutades reaalselt suu vett jooksma, aeg mingi jahe-lahe lõuna-sheik kokku keerata.
Ja jah, läksin järgmisel päeval tagasi ja ostsin need kaks veel alles olnud viimast lihatükki ka ära. Kallim, kui muu kraam, muidugi, aga, ja poleks seda enne maitsmist uskunud, oli hinda väärt. Rohkem pole müügil näinud.
Cheers,
Hedi
