Mõni päev ikka kohe...
Ärkan räige peavaluga, okei, doos ibukat sisse, veel paar tundi und lootusega normaliseerunud olekus ärgata aga kus sa sellega. Pää endiselt lõhub otsas, teetassi üritan leida kõigepealt kastrulite, seejärel puhastusvahendite kapist. Pool päeva otsin patsi otsast pudenenud juuksekummi taga - selgub, et istub teine kenasti keset põrandat, millest mingis totaalses uimas sada korda üle olen trampinud. Vaja tualetti minna, aju juhatab lahkesti köögiriistade sahtlit avama, kuhu siis natuke rohkem kui segaduses jupp aega sisse vahin. Suurem osa aega lihtsalt tuigun ühest kohast teise ja vahin seina, keskendumisvõime nii hull, et arvutimängki käib ülel jõu.
No ja siis on õhtusöök vaja välja nuputada. Hea, et varakult seda mõtteprotsessi alustasin.
Kruusakriginal suudavad hammasrattad genereerida idee, et riis on ilmselt kasulik (ja lihtne) variant. Okei, potti, pestud ja masinasse, isegi jagus taipu sisse lülitada. Edasi geniaalsusevälgatus, et külmkappi võiks ju ka vaadata. Ahha, kanafilee - tolle peaks maisijahus ära praadima. Aga jupp jebimist sellega, niiet (peale kümmekonda minutit) "mõtlemist" asendasin selle üles sulatatud vorstidega. Nii, aga siin ju jääsalat, kohe käest ära minemas, peab selle ära kasutama - selge pilt, teeme kana, ei viinerid rohelisel salatil. Ei, oota, aga riis ju juba valmimas. Okei, siis salat homme, need (varasemast üle jäänud) seened täna riisi ja viineritega. Ei, aga seeni ju tahab salatile. Aga need juba mitu päeva vanad, peab ikka täna sööma, okei, teeb siis salati täna ja... kurja, see riis. Riis ja vinkud üksi kaugelt liiga kuivad. Ja igavad - idee selline vedelavõitu munapuder "kastmeks" ja lisavalguks teha. Kastrul ja puulusikas pliidile, munad külmikust kapile ootele. Värske kurk jäi näppu - ei olnud enam värske, tuli ära visata. Okei, aga midagi krõmpsu tahaks ikkagi. Tomatid - pestud ja viiludeks ja eraldi taldrikule. Ja kausid riisi-seente-muna-viinerite jaoks. Ei, oota aga vorstid tulevad mikrolaineeritult, neil oma taldrik. Ja miks kausid üldse - taldrikud mugavamad selle toidu jaoks. Vahetan välja. Ja siis tuleks vist laual olevad lusikad ka nugade-kahvlite vastu vahetada. Aa, aga siis tomati võiks ju otse suurtele taldrikutele panna. Aga nüüd on kõike juba liiga palju, okei, panen vahepeal kondenseerunud veega kaetud munad tagasi külmikusse, kastrulit seekord ei ürita valesse kappi toppida. Nojahhh, aga siis ju liiga kuiv ikkagi kõik see värk. Aa, aga kapis on paar erinevat pudelikastet - ehk ajavad asja ära. Lauale. Oota, aga kui juba on riis-seened-lihaline-tomat-taldrikud, siis võiks ju eelviimase sammu tüüpilise "steikõhtusöögini" ka ära teha ja tomatid hapukoorde panna. Nuga uuesti välja, viilud kuubikuteks, taldrikult kaussi, koor peale. Jupp aega vahin, siis meenub soola ja pipart ka panna. Vahin jälle. Kui hapukoor kastmeks, siis pudelikastmeid ju ilmselgelt vaja ei ole - kappi tagasi, kõige kondensiga.
Noh, süüa sai lõpuks vähemalt. Ja nõusid pesta. Alati nõusid pesta...
Ja siis ürita uskuda, et mõnel muul hetkel/päeval on ajumahtu kolme erineva projekti peale mõelda, samal ajal midagi pliidil segada, paigaljooksu teha ja taustaks veel mõnda tuubivideot kuulata...
Cheers,
Hedi
