Oli üks neist asjadest, mis keset suve potti pistetud sai. Siin lisaks tavapärasele juurikale ka varte-lehtedega, täitsa elus, otsapidi vees variandid toidupoes müügil, sellest siis alustasin. Umbes seitsmesendine jurakas viie sendi sügavusele potti suvalisse mulda. Teada küll, et see konkreetne risoom-elukas tahab potist mitte sügavust vaid pindala, aga valikut tal tol hetkel ei olnud. Kasvatas suve lõpuks kenad kolm uut lehetutti, üsna rahul kõigega, mis temaga ette võtsin, ja rahu majas.
Kuni, äkitselt, täna hommikuks oli iga sentimeeter taimest täis kuratteabkustkohast välja ilmunud spider mites-nõmedikke. Nii hull infestatsioon, et ei hakanud (vastu talve pealekauba) kaks korda mõtlemagi, pealsed maha, prügikotti, juurikas kraanikaussi uurimisele.
Noh, oli kasvanud. Nii tibakene. Ühe paarisentimeetrise värske lehepungadega juraka sai uue poti (sedapuhku tubase) tarbeks. Ülejäänust sai üks vägaväga kange ingveritee. Sest tuleb välja, et algne risoom oli peale pealmise kihi maha lõikamist endiselt täiesti söödav. Niiet parim viis ingverijuurikat säilitada, tuleb välja, on rõdupotis mulla all... võib-olla kasvab suuremakski, aga kindlasti on kauem söögikõlbulik, kui külmikus või kapinurgal kuivades-hallitades. Nüüd siis teab.
Cheers,
Hedi
