Oli see nüüd Itaalias või Belgias või kuskil mujal, hägune mälupilt on ammu-ammu võõral maal üliheast Bounty-jäätisest. Ja tegu ei olnud mitte selle kilepakendis tavalise šokolaadi kujulise kergelt plastikuse šokolaadiga üle valatud kookosejäätisega. Nope, kulbiga suurest vannist ja vahvlitopsi. Mitte et ma seda esimest varianti ka iga kell sööma poleks nõus, aga no ikka kaks vahet on sees.
Inspiratsioon pärines siis ilmselt sealt, aga täiesti kindlasti oli mingil ajaperioodil kodus sagedaseks nämmuks kakaopulbri ja kookoshelvestega vaniljejäätis. Siis tulid kolimised ja Jaapan ja kookoshelvestetus jne, ja see "retsept" ununes aastateks täiesti ära.
Aga vat aju on imelik asi. No näiteks, oled nädalast totaalsest stressist ja bürokraatiast täiesti kurnatud, kõmbid järjekordsest riigiametist veel kümne asja pärast muretsedes kodu poole, kui eikuskilt plaks lõpuni formuleerunud arusaam, et hei, kodus nii vaniljejäätist, kookoshelbeid kui kakaod - need on ju Alati kokku käinud!
Niisiis: 200ml suvalist vaniljejäätist (väga head, näiteks Regatti pole mõtet kasutada, too on otse söömiseks juba üle mõistuse hea... või vähemasti oli, kui viimati sai...) + supilusikatäis mõru kakopulbrit (magustatud variandil pole pointi, jäätises suhrut piisavalt) + 2 supilusikatäit kookoshelbeid (või laaste vmt).
Ja siis trikikoht - segada läbi täpselt nii vähe, et kõik koostisosad veel klompe moodustaksid, st jäätis ei tohi ära sulada. Söö kohe ja räägi sõbrale ka.
Cheers,
Hedi
