Suures poti-pannivahetustuhinas (jajah, pole endiselt pannirallit kirja pannud, vabanduseks, et katsetused alles käivad, aga tegelikult peamiselt lihtsalt laiskus) tuli kuskilt välja hiigelsuur... eee kõrgrõhupott?
Mingil segaselt hägusal moel seostub see kaadervärk keerulise mahla- ja/või moosikeetmisega. Veidi selgemalt jutuga, kuidas vanaema kapsad õhku lasi ja neid siis laest kraapima pidi. Sealt edasi jupp musta maad ja siis esimeses Kyoto ühika"köögis" (et mitte öelda peldikus, võehhh) S'i kõrvulukustavalt kiledalt vilistav riisikeedupott ja kaasnevad hirmujutud asja ohtlikkusest.
Aeg sellele jutule paar uuemat lauset lisada, ma leidsin.
Subjektiks mugavalt viimasel ajal sage nitsuke-kastmes pikakeeduliha, tund moorimist ja väga nämmu toit. Kõvasti kiirem ja kokkuhoidlikum, kui sama tavapannil/potis valmistet roog.
Konkreetne pott, aga, kuigi välimuselt midagi uunikumi ja tulnuklabori sisustuse vahepealset (loe: äge), on tavakasutuseks kaugelt liiga pirakas. Mistõttu ta praegu, kirjutamise hetkel, netis poole tunniga maha müüdult toanurgas pappkarbis postitamist ootab.
Asenduselukas, veidi normaalsemate keremõõtmetega Fissleri kõrgrõhupott, on ka juba ristsed saanud. Esimesel korral kannatamatusest mitte-päris-lakke-aga-köögiletile-ja-seintele-küll pihustatud kuumad kastmejoad ei muutnud tulemust kuidagi vähem maitsvaks. Teise korra müstilise päritoluga kastmesse sugenenud mõru maitse pakub aga endiselt peamurdmist.
Cheers,
Hedi
