Loorber ehk laurel ehk bay on asi, millega kokkupuuted no nii umbes kauges-lapsepõlves-vanaema-äkki-pani-supi-sisse tasemel. Aga kuna lakkamatud supid on nüüd nimelt tohtri poolt ette kirjutatud asi, hankisin enne eelmise nädala potitäit paki. Ja viskasin kohe paar lehte muu kraami hulka keema, et oleks ikka õigesti.
Tolle esimese katsetuse puhul ei saanud küll absoluutselt aru, et mida head (või halba) ta siis juurde annab - lõhna ei tundnud, puljongi maitset ka ei paistnud muutvat. Aga. Kuna olemas, ja niisama ära ei viska, panin samasuguse paari selle nädala suppi kah.
Ja kui ma omadega päris sassi kamminud ei ole, seekord olid nii lõhn kui maitsemuutus täiesti olemas. Et siis ajul oli tervelt kahte korda sisendmaterjali võrdluseks vaja, et korralikult ürti (leht tegelikult ikka, mitte ürt, too sõna on rohtsete taimede kuivatatud õisiku+lehestiku jaoks reserveeritud, kui õigesti meeles) tuvastama hakata? Natuke ebareaalselt kiire "õppimine" tundub. Ja muidugi ka võimalus, et supi maitsemuutused muude komponentide variatsioonist tingitud (retseptivabadus, loomulikult, st koostisosad ja vürtsid korra vahel ka muidugi erinevad). Aga et pakist otse lehti nuusutades esimene kord mitte midagi ei tundnud, ja nädal hiljem sama pakki avades tugev lehelõhn ninna kargas, on pehmeltöeldes üllatav. Nohu ka ei ole olnud. No okei, ja kui veel seletusi otsida, siis korra avatud pakki paratamatult pääsenud lisaniiskus võib algselt lauskuivi lehti tugevamalt lõhnama panna või miskit. Aga aju kiire kohanemisvõime oleks ju hulka lõbusam supervõime.
Eks näis, kas järgmine potitäis suppi toob teooriasse selgust.
Cheers,
Hedi
