Veidraid pruune oksi müüakse siin toidupoodides. Mis tegelikult pole oksad, vaid (mudased) juurikad, jaapanikeelseks nimeks gobou, inglisekeeli burdock. Taim näeb välja vot selline. Yep, ja ongi takjas! Seda küll ei oodanud. Uuendatud toitumisnõuetest ajendatult ostsin ja sõin, nimelt, esimest korda paar päeva tagasi, maitses nagu väga lahjendatud naeri ja porgandi ristsugutis, niiet oleks eeldanud mingitki sugulust nende taimeperekondadega. Tutkit. D üritas üldse väita, et maitseb nagu seller, aga võin raudpolt väita, et pole kaugeltki nii tülgastav, kui too taim, väga mõnusa maitsega on hoopis! Ühe juurika pesin-koorisin-lõikusin ja panin kooresesse pastakastmesse, teine läks mingi marineerimisvedelikuga külmkappi seisma, tunnistan mõlemad variandid toiduks. Ei tea, kas mõni eestimaistest takjaliikidest ka salaja söödav on, pole nagu kuulnud, et keegi tarvitaks, hm...
Teine "söö-seda-äkki-saab-tervemaks" nimekirja tulemus on, et leidsin meetodi linaseemneid tarvitada, ilma, et majast evakueeruma peaks. Taustainfoks, et D tegi-sõi varem "seemneleiba", mille üheks komponendiks ka jahvatatud lina. Küpsetas mind esimene kord otse korterist välja, no täiesti talumatu hais (ja maitse) sellel kraamil. Mitu aastat ei lubanud ma seepeale neid seemneid majja. Aga kui arsti käsk, siis arsti käsk, hankisin nüüd värske paki ja hambad ristis närisin paar seemet ära. Endiselt täiesti kohutav. :(
Hiljem müslit tehes tuli aga inspiratsioon peale, segasin sinna kookosõli, kaerahelveste, mõrukakao, valgupulbri, kuivatatud puuviljade ja mandlite segusse veidi linaseemneid ka hulka. Oli täiesti söödav, muid maitseid piisavalt palju, et kattis selle roiskunud kalaõli maitse ära. (Täiesti värsked seemned on tegelikult, ei ole rääsunud, aga täpselt nii nad mulle maitsevad.) Muidugi meetodil see puudus, et linaseemne kestad meie seedesüsteemi poolt sisuliselt lagundatavad ei ole, mis tähendab, et kui juhuslikult otse seemnesse ei hammusta müslisuutäies, siis see lina lihtsalt, um, lahkub kehast samal kujul.
Siinkohal tuli aga eelaimdus appi. Nimelt haarasin kuskil paar kuud tagasi täiesti ilma põhjuseta sajajeenipoest tillukese uhmri kaasa. Nüüd siis teab, milleks vaja oli ;). Ehk probleem lahendatud, minu hommikumüsli osaks nüüd värskelt uhmerdatud (ette jahvatada ei saa, läheb paari päevaga temperatuurist sõltuvalt päriselt rääsuma, kuigi mine tea, võib olla maitseks siis pareminigi, haha) linaseemnelusikatäis ja arsti nõuded täidetud. D, kellel ilmselgelt seda roiskunud maitse probleemi ei ole, eelistab oma lusikatäit psyllium husk'iga (umm, teelehe õielehed vmt vist) koos klaasitäie veega segatult juua. Whatever works.
Cheers,
Hedi
