Isehakanud päevalill on viimaks õitsemist lõpetamas. Kust algselt aeda tuli, ei tea, aga leidis ilmselgelt omale sobiva niši, kui arvestada, et õisi on suve jooksul mesimummude rõõmuks kõvasti tootnud. St 200ni pidasime seemnepäid kogudes järge, pikemalt ei viitsinud, kuskil 50 on endiselt küljes ehk, täielik ulme. Taignakausitäis seemneid oli tulemuseks igatahes, paraku muu taimse pudiga läbisegi. Tuulisel päeval õhku loopimine aitas aga terad sõkaldest eraldada ja protsessi käigus tänavale lennanud seemnete üle olid paar müstiliselt välja ilmunud imeilusat tuvi (mitte tavalised hallid linnalinnud, vaid mingi värvilisem metsikum liik) väga rõõmsad. Uskumatult julged tegelased - ei pilgutanud silmagi, kui kõigepealt jalakäia, siis rattur ja lõpuks veoauto 30 cm kauguselt möödusid. Varem samu tegelasi paar korda ehk näinud, niiet muidugi oli huvi, kas tulevad peale pidusööki tagasi. Yep, täna hommikul olid jälle platsis. Nüüd muidugi tunne, et tahaks neile veel kraami sööta, et korduvateks aiakaunistusteks jääksid. Pole eetiline tegevus, muidugi, niiet hoiab end tagasi, aga lahe kohtumine igatahes.
Päevalilleseemned muidu väikest sorti, st otse süüa sisuliselt võimatu. Kas plaan neist õli pressida välja tuleb, näis.
Cheers,
Hedi
