Läpakavahetusega windowsilt macile vahetus ka komme virtuaalset klaviatuuri eesti- vs inglisekeelse variandi peal hoida - nuppude asetus eelmise (füüsilise) klaveriga võrreldes tiba teine ja selle vähese eestikeelse kirjutamise taustal, mis ma veel teha suudan, ei ole esimene variant enam mõttekas. Mis muidugi tähendab, et kui täpitähti vaja, on totaalne kaos, eriti kui enne kiirelt mingi vastussõnumi tippimist ja automaatselt enter'damist ei märka, et täielikku jama olen kokku kirjutanud. (Sinna hulka veel ka muidugi roteeruvad kolm erinevat jaapanikeelset virtuaalklaviatuuri. Korea ja vene tähestikud mingil hetkel eemaldasin täielikult.) Kirjamärkide muutlike asukohtadega muidugi ka jama. Aga tegelikult on üllatav, kui kiiresti selle uue, pisut teistsuguse paigutusega ära harjus. No ok, uue opsüsteemiga harjumine oli ka hämmastavalt valutu tegelikult, kartsin palju hullemat. Igatahes, iva praegu selles, et iga maakeelne postitus võtab nüüd juba puhtalt füüsiliselt hulka kauem aega, isegi kui aju parasjagu koostööd teeb ja õiges keeles mõelda suudab.
Sattusime nädalavahetusel hanami'le (see kirsiõite vaatamise piknik, mille eri osad tihtipeale harja punaseks ajavad... hmm... mõtlesin, et olen seda kuskil juba kirunud, tahtsin linkida, aga otsing varasemate postituste hulgast hetkel igatahes üles ei leia... näis, kas viitsin mingil hetkel täpsemalt seletada...) Seltskond, kellest paari viimati 4 aastat tagasi trehvas, ülejäänusid üldse ei tundnud, oli selleks hetkeks, kui me kohale jõudsime, juba korralikult... uhhuu. Paarile minutile punasel piknikutekil istumisele järgnes pooletunnine pakkimine, mille käigus Vist ei lõhutud midagi (nõud kõik keraamilised, ei mingit papptaldrikuteemat seekord, much impressed) päris lõplikult ära, üks 1800ml-ne sake pudel pandi küll ilma korgita küllili kotti, ja kogu kupatuse (mõistlikult) lähedalasuvasse korterisse kärutamine, kus pidu sama hooga edasi läks. Kainena kõrval istuda omaette kogemus.
Ja siis tulid mingil hetkel kuskilt välja kaks väidetavalt pikka aega ootel olnud kingitust "abiellumise puhul". (Is that a thing? Pole aimugi, aga hakkab nii tunduma.) Pakend oli väga lahe - kortsuline, ühelt poolt roheline, teiselt poolt punane krepp-paber (jõulukaardiaeg?) mingis origamilaadses voldingus (ÕS'i arvates on see päris sõna, jee). Sisu aga... Kaks erinevat paari kruuse. Mõlemad kujundusega, mida ise eales ei valiks... (If it IS a thing, make it stop!)
Veel veidi hiljem lisandus neile pakk 30 x 5 cm ereroosasid dildosid. Mis tegelikult, tuli välja, olid umbes nagu magusad mõnglid, aga valmistatud mitte maisi- vaid nisumassist.
Ma olen enam ja enam veendunud, et D'l on mingid erilised üliaktiivsed maitsepungad, mis minul puudu. Üks kõik palju kordi ja kui erineva maitsestusega kastet ma teen, kui supilusikatäit shirodashi't (umm, kalapuljong pmst) sisse ei pane, on D arvates tulemus maitsetu. Ja iga kord kui selle lusika lisan, kiidab. No ei ole võimalik, et lihtsalt kokkusattumus, kui nähtus muudkui kordub, sellest täiesti olenemata, kas kasutan india karrit, vahemerelisi maitsetaimi, eestipärast pipart-soola, jaapani soja-mirini segu, korea vürtse või midagi muud. Mul endal pole aga sooja ega külma, kas on dashi sees või ei, kastme maitsvus sõltub selgelt teistest teguritest ja D hinnanguga eriti ei korreleeru.
Aasta võttis aega või nii, aga jõudsime lõpuks Suzie-Q nimelisse "US diner" stiilis restorani, mida M kogu aeg taevani kiitnud on. Njahhh, mõistan. Väga väga hea, mis siis, et umbes seitsmel tasemel ebatervislik toit. Hiiglaslikud portsjonid (mis ilmselt on umbes 1/4 nendest, mis USAs päriselt), vahvlid ja burritod ja krõbekanamäed ja friikad ja burgerid jne. Omanikeks-kokkadeks-teenindajateks on enamvähem meievanune väga muheda olemisega jaapanlastest paar. 4 lauda + mõned letiäärsed kohad, seinad ja letid täis kõikvõimalikku ameerika pudipadi, millega ooteaega täita. Raudselt läheb varsti tagasi. Aga seekord katsub veidi väiksemate portsjonidega piirduda, päris keeruline oli pärast lõunat koju veereda.
Cheers,
Hedi
