Naabruskonnas elab siga. Käib vahel sõraklõbinal ümber maja jalutamas. Paari elamu kaugusel on puhuti kanad. Pesukarud jalutavad vahel üle tee. Ja endiselt ei tea, mis imelooma korra pimedas templisse jooksmas nägin - mingi nirgi sugulane ehk? Campuses mõne minuti kaugusel on mesitarud. (Ja hulk tanuki-laadseid tegelasi, mutte, rebaseid vist jne.) Kassid-koerad ka muidugi. Sellest loomaaiast hoolimata tegin viimase poestiiru ajal kannapöörde, et tervemõistuslikkust kontrollida, kui tee ääres kaks valget kitse rohutuusti närisid...
Huvitaval, tiba morbiidsel kombel olin õhtusöögiks parajasti (elus esimest korda vist) Uus-Meremaa lambaliha soetanud. Rosmariinipõõsas üritab aiaväravat kinni kasvatada, niiet selle pügamisest hulk värskeid võrseid suhteliselt meeletu koguse võiga pannile ja kiirelt steik-stiilis kõrgel kuumusel vaskpannil praadida. Sa nuga, oli hea. (Ja et ikka ausalt üles tunnistada, mina ei praadinud, ei tihanud, ilmselt oleks tallanahaks küpsetanud teise...) Pannile lihast maha jäänud pruunistunud võis veel eelnevalt aurutatud selle aasta esimesed värsked minikartulid krõbedaks ja oiossa!
