2014-02-09

Parem hilja, kui mitte kunagi: mochitsuki

Üks lemmikumatest õpetajatest teatavitas meid hulk aega tagasi särasilmil üritusest nimega mochitsuki taikai, kuhu tunni lõpus lõunapausile mineku asemel kõik koos minema pidime. Mis muud, kui õpikuhunnik kaenlasse ja parki, kust leidsime kõigepealt eest jaapanlastele sissekäiku keelava sildi, (mida kõik sellele maale väga mitteomasel kombel rõõmsa näoga ignoreerisid), siis vaid vööd (ei viitsi uurida, mis selle päris nimi on) kandvate sumokate parve, hulganisti välistudengeid ning juurviljasuppi ja mochit pakkuvad letid. Ehk siis tegu oli iga-aastase riisikoogi valmistamise üritusega, mis toimus kohalikus campuse pargis täiesti krõbekuival murul lõõskava detsembripäikese käes.
Valmistamisprotsess minu vaatepunktist: keeda/auruta riis veidra välimusega kolmekorruselistes puittünnides, nõruta see marlilappides ja toimeta keset platsi järgmisesse tünni. Lase sumokatel riis traditsiooniliste hõigete saatel iga löögi vahepeal oma käeluudega riskides (sest ilmselt on ollust vahepeal korrastada/segada vaja, aga ega selleks ju ometi mingit abivahendit kasutada ega sellise pisiasja pärast tümitamise rütmi häirida ei saa) sodiks tampida. Vii suur riisikoogipäts letile, kus järgmised asjaosalised sellest õige suurusega juppe rebivad ning sobilike lisanditega (nori ja sojakaste või azukipasta või tundmatu kollane pudi) täiustavad ja siis kõigile soovijatele jagavad.
See osa, mille ise ära proovisin: ole õigel ajal õiges kohas, et sabas esimese viie hulgas olla, saa kätte juurviljasupp, mille enamust koostisosi nii või teisiti ära ei tunne, lahku sabast, et teised paja juurde pääseksid, söö seistes suppi, leia, et riisikooke hakatakse alles nüüd jagama, proovi leti taga olijatele selgeks teha, et tegelikult olin ma siin esimeste hulgas, supp käes, aga nüüd tahaks oma mochi ka kätte saada, vaata kuidas nad sind sujuvalt ignoreerivad, värba mööduv samas olukorras olev õppejõud, kellel esialgu samuti õnne pole. Saa oma riisipallikesed lõpuks kätte, istu surnud murul ja tee ära kohustuslikud pildid, mida keegi niikunii kunagi ei näe, anneta oma norimochi grupi kõige näljasemale, söö teised kaks nautides ära, vaata vaheldumisi tümitamiseshowd ja taustal toimuvat pulmapidu, aruta, kas riisikooke veel saaks, kui uuesti minna, ja otsusta proovida. Seisa pool tundi sabas, saa oma mochid kätte ja jookse nendega tundi, kuhu juba hiljaks jäänud oled, oiga pool loengu ajast, kuna sõid liiga palju, aga leia, et mochid, õige lisandiga muidugi, on ühed suurepärased asjad ikka küll.

Cheers,
Hedi