Sest just selline väga populaarne nähtus nagu "health goods" on viimasel ajal huvi pakkuma hakanud.
Näiteks leiab pea igast poest alates nurgataguste 100jeenikatega ja lõpetades kalleid kaubamärke turustavate ostukeskustega mõned letid, vahekäigud, või saalid, mis on tulvil seinast-seina kõikvõimalikke toidulisandeid. Peab tunnistama, et eneseturgutuseks multivitamiinide ja glükoosamiini leidmine oli selle tõttu küll ülimugav, ent natuke hirmutav on see kemikaalide valik seal siiski, eriti kui arstitudengitest sõprade hirmujutte meelde tuletada. Võin kihla vedada, et enamusel säärase kraami ostjatest ei ole õrna aimugi, milleks midagi kasutama peaks, millistes kogustes või veel vähem, et mis selle kõige keemilisbioloogiline tagapõhi on. Meil peab säärase kraami kätte saamiseks end vähemalt spetsiaalselt apteeki vedama ja seal teadjamatele seletama, milleks tarvis on.
Teine kergemini silma jääv pool asjast on niiöelda supertaimi sisaldavad tooted. Jah, olen kursis, et ka meil saab akaimarju ja aloe-verat tarbida umbes poolesajal erineval viisil ja et on seltskond rahvast, kellel see kohe nii vanaduse, vähi kui kirjaoskamatuse välja ravib, aga siinse seda tüüpi kauba valiku ja pimesi uskumise vastu ei saa see ikka kohe kuidagi. Katsetasin äsja mingi akai'd sisaldava puuviljasmuuti moodi joogi ka ära (sellest siis see postitus) ja ütlen kommentaariks, et veel energiat kõrvadest välja voolama pole hakanud, aga juua kõlbas küll ja meenutas puuviljamahlaga segatud piima. Ent kui parajasti poole võrra alla hinnatud tootega tegu olnud, ei tuleks mul niivõrd kalli asja ostmine küll pähegi. Aga vot kohalikele tuleb ja turg muudkui laieneb - igat masti looduslikud energiajoogid, juukseid särama panevad ja kortsude vastu võitlevad joogid, spordijoogid (iseenesest õigel ajal ju väga positiivne nähtus, aga ma siiski ei leia, et neid hommikust õhtuni lürpida oleks mõtet), jne jne.
Siis veel on huvitav paljude veendumus, et tervislik on kindlasti ja alati näiteks ainult selle piirkonna toit. Poest poole odavamat (ja ilmselt küllaltki sama koostisega) kapsast lihtsalt ei osteta - pole õiget silti küljes. Ja eriti kasulik on osta asja, millest enamus juba ära on ostetud, sest see, et teised lambad seda söövad, tähendab ju, et on hea ja tervislik. Sama kehtib muide söögikohtade külastamise kohta - mida pikem saba ukse taga on, seda suurema tõenäosusega jaapanlased end just sinna reastavad.
Lisaks toidupoolele on väga lai ka koduste spordikaupade turg - erinevaid venitus- ja jõuharjutusteks kasutatavaid vidinaid, massaažitarbeid, trenniriideid, -juhendeid jne ei jõua ka ühe poe piires kokku lugeda. Loota võib ainult, et peale ostmist neid reaalselt ka kasutatakse. Pargis sörkimise ajal kohatud kõige uhkemini riides olev jooksja kipub ikka alati niimoodi liikuma, nagu oleks ta heal juhul jooksmisest tundmatus keeles lugenud. Põhjuseks tüüpiline tatemae (fassaad) ja honne (reaalsus) vastuolu - füüsiline aktiivsus on ju tervisele hea, seega on see popp, seega pean oma naabrinaisele näitama, et teen ka, seega ostan igasuguseid vidinaid kokku...
Kerge üllatusena tulnud nähtus on aga jaapanlaste päikesekartus. Niipea, kui esimene kevadkuu ametlikult käes, ilmuvad kõikjale päikesevarjud, suured plastikust pähe kinnitatavad visiirid, õhukesed päikesekaitsekindad ja -säärised, päikesevarjuna dubleerivad lehvikud jm. Sellest rääkimata, et leida meigivahendeid või kreeme, millel UV kaitset sees EI oleks, on väga keeruline ettevõtmine aastaringselt. Ent päikseprillide kandjad jagatakse sellest hoolimata järjekindlalt kolmeks: yakuza, entertainers (selle sõna kõigis tähendustes) ja välismaalased.
Lisaks siia nimekirja veel 24h spordisaalid (oh, sest kellele seda ööund ikka vaja on peale 7-9 rongisõitu, 9-21 ületunnitööd ja siis 21-23 nomikaid) ja suuremad spordikeskused, kus saab tegeleda kõigega alates kendost ja lõpetades ujumisega, aga kuna jõudsin köögipoolelt natuke liiga kaugele, siis aitab kah.
Cheers,
Hedi
