Virin-virin, ma ei saa poes käia! Igal riiulil on mõni lõksuna asetatud toiduaine, mille peale vallandub korralik mälestuste tulvavesi kaasneva ahnepäitsusega - tuleb tõsiselt vaeva näha, et mitte end segaseks osta kõigist neist daikonitest ja melonpanidest ja yakiimodest ja baumkuchenitest ja kimchist ja piimateest ja curry cup noodletest ja tamagoyakist ja sidruniteest ja ja ja... Oleks siis, et jaksaks ära süüa selle kraami, aga keski-miski on kevadele omaselt isu kinni keeranud ja nii ma koorman oma külmikut.
Ja kui jutt juba sellele läks, oleks hädasti teada vaja, kuidas lehkavat külmkappi normaalsesse seisukorda saada... Esimesel korral seda avades olin sunnitud toast põgenema, spetsiaalse kemikaaliga seest ja väljast nühkimine ega kõigi küljest käivate juppide ükshaaval pesemine ei aidanud. Hädaabiks panin kappi ja selle ümber hunniku lõhnapulki, eksortsism missugune. Järgmiseks katsetan eiteakuskohast kuuldud arvamust, et poolik sidrun kapis neutraliseerib ee.. aroome...
Ühtlasi, kuna ühika köök on umbes viis korda õnnetumas seisukorras, kui mu kurjast vaimust vaevatud külmkapp, paistab, et olen nüüd mõnda aega poe-ja restoranitoidu dieedil... thank *insert preferred supernatural being here*, et ma Jaapanis olen, sest muidu jääksin küll nälga, kui ise kokata ei saaks. Ee.. ma ju ikka OLEN maininud, et Jaapani valmistoidud on varieeruvuselt ja kvaliteedilt täiesti hämmastavad?
Lisaks olen ma nüüd tuliuute lusika, pussnoa ja kruusi omanik ja nende üle uhke nagu mõni ome elutöö üle. Paistab, et niiväga kui ma seda ka tahaks, minimalistlik eluolu on minu jaoks vististi välistatud... Kuigi... never say never ;)
Cheers,
Hedi
