Ei või ikka vist nii, et tuleb hoog peale, kirjutad jutu valmis ja viskadki üles... kohe tuleb järgmisel päeval sama teema kohta materjali juurde.
Nimelt läksime lauanaabriga täna oma tavapärase söökla asemel ühte kauges campuses paiknevasse, mis hiljaaegu restaureeritud. Kolme märkimisväärse (pidin praegu google' abi kasutama, et sõna notable omas keeles öelda suudaks... paistab, et siinsed kirjaharjutused võivad siiski kasuks tulema hakata mingil hetkel... kuigi kolmekeelne mõtlemine on ka päris vahva tegevus, eriti kui ajul parajasti piisavalt power'it (oehh, I give up, kõik eestikeelsed vasted kõlavad valesti... (ühtlasi, sulud sulgudes.. let's add another layer :P ) ) on, et sellega hakkama saada) erandiga oli kõik sama, nagu ikka.
Esimene erand jäi silma kahjuks-õnneks peale seda, kui oma tomatikastmes kana kätte olin saanud ning ilmutas end täitsa päris kebabiroogade näol. Kui viimati Kreetal sain üllatuseks teada, et nähtus, mida eestis alati veidraks pidanud olin, nimelt hakkliharulli kebabiks nimetamine, on osas vahemerepiirkondades täiesti aktsepteeritav practice (no lihtsalt ei suuda täna sünkroontõlget teha, kummardus sügavalt ja すみません), siis siin pakutav on minu rõõmuks siiski see variant, mida alati Päris Kebab'iks pidanud olen ehk varda otsas leegi kõrval küpsetatud ja siis õhukeste ribadena lõigutud liha. Maitse kohta annan ilmselt lähipäevil ülevaate, kui vastu panna ei suuda ja sinna tagasi lähen.
Teiseks üllatuseks oli jäätiselett. Ega selle kohta vist midagi rohkem öelda vaja olekski, aga mul praegu libelobaklaviatuur või midagi sarnast siin... Lisaks tavalistele topsijäätistele pakuti kümmekonda erinevate lisanditega parfeed - küll oli seal marju ja vahvleid ja küpsiseid ja moose ja vahukoort ja mandariini ja vahukomme ja... Minu valik koosnes igatahes vaniljejäätisest, maisihelvestest, vahukoorest, šokolaadikastmest, tervest! jaapani pudingist ja mandariiniviiludest, kui ma nüüd midagi ära ei unustanud.
Ning, last but not least, süüa sai seda kõike inimtühjal päikesepaistet täis rõdul, sest ilmselgelt väljas värskes õhus söömine on veel üks seda-jaapanlased-ei-tee nimekirja lisatav asi, kuna ligi tunniseks veninud lõunapausi jooksul käis peale meie sealt läbi täpselt kolm välismaalast ja üks varblane.
Ent päeva seikluse auhinna saab siiski mu jonnakuse kaklus iseendaga. Korraks tagasi enne-jäätist aega hüpates otsisin oma kana-kapsa kõrvale veel mingit ampsu, silma jäi omlett. Mõeldud, tehtud ning kõrvalvitriinist keedumuna leides ümber mõeldud ja ümber tehtud. Ülejäänud kraam nahka pistetud, jõudis täpselt pool sekundit enne seda, kui muna laua vastu katki koputanud oleksin, kohale, kuskohas ma õigupoolest viibin. Jaapanis, nimelt, ei sööda keedumune ;). Tegu oli seega, nagu kiire keerutustest tõestas, toore munaga, mida oma niigi toore munaga üle valatud toidule lisaks peale panna saab, ja millega minul igatahes midagi peale hakata polnud. Ja vot nüüd lõi jonnakus sisse, et ära ma seda muna küll nüüd viskama ei hakka, midagi saab sellega igatahes teha. Noh, esimene idee oli, et tahaks teada, mis juhtub munaga, kui see vedela lämmastiku sisse visata (kõrvalteema: läbisin täna just koolituse, kuidas vastavat ainet suurest tankrist toomas käia, seni olin ainult laboris olemasolevat kasutanud). Siis leidsin, et ilmselt on seda uudishimu võimeline ka kõikvõimas internet rahuldama (yup, nii on), seega parem idee oleks see õnnetu tegelane siiski ära süüa. Küsimus, kuidas saada toores muna pungil asju täis kotis 40 minuti jalutuskäigu kaugusel asuvasse ühikasse, pani korraks pead murdma küll, aga enam jonni ei jätnud ka, ning hädast päästsid välja ühekordne jäätisekauss, hunnik salvrätikuid ja MacGyver'i teip (nagu ikka). Koju saabunud, seisin muidugi fakti ees, et mõni aeg tagasi lubasin, et nii rämedas seisus kööki ma lihtsalt ei kasuta (kaks veekeetmist välja arvata, olen seda ka järginud, sest kui luban, siis teen ja nii ongi), samas paljukannatanud valgupomm tuli siiski ära tarbida. Noh, tänane jonn kui värskem jäi peale, leidsin poti, proovisin seda 10 minutit puhtaks kraapida, andsin alla, muna veega pliidile, keerasin nuppu... ja midagi ei juhtunud. Olgu, olgu, gaasipliit jah, järelikult voolikut pidi minnes peaks mingi peakraanini jõudma. Loogika oli paigas, mis aga millimeetritki ei liikunud oli gaasikraan... No oli mul vaja see neetud omlett välja vahetada @#%@&! Naabrinna päästis lõpuks hädast ja näitas ette, millist kraani all paiknevat jublakat vajutada vaja, et asja keerata saaks, muna sai kuuma ja külmavee teraapia ja siis mõnusa kuigi lühiajalise pesa salatikausis, aga jah...
Cheers,
Hedi
Ps. Tegelikult leidub siin ikka keedumune ka, aga küllaltki harva. Oma mäletamist mööda olen neid kohanud vaid läänelike restoranide salatites, poole kaupa rameni lisandina ja mõnel harval korral tõepoolest ka tervenisti keedetuna ühekaupa konbinites müügil.
