Ilmselt seostub sõna söökla paljudel eestlastel vahelmise riigikorra stiilis asutusega, kuhu sisenetakse siis, kui saabastest ka ainult naelad alles. Noh, Jaapani variant asjast on pisut teistsugune...
Kuskil sissepääsu ligiduses paiknevad ootuspäraselt tohutud kandikuvirnad, sest kui ruum ise teab mis suur olegi, siis jaapanlasi mahub sinna igatahes uskumatutes kogustes, head lambad, teate küll. Kandik käes, jõuad punkti, kus laes toidupiltidega teleekraan ning põrandale joonistatud neli eri värvi triipu, kõik kenasti lintidega eraldatud. Siinkohal on nüüd õige hetk teada, mida umbkaudu süüa soovid ning ühtlasi hetk, kus ma iga kord kerge ummistuse tekitan, sest noh, otsustusvõimetus, puudulik keeleoskus, pea laiali otsas läbi ajavoolu kulgemine, sadakaksteist asja meelel ning endiselt täielik võhiklikkus poolte siin kasutatavate toiduainete osas ei ole just hea kombinatsioon. Igaljuhul idee selles, et valid oma igatsetud toidutüübile vastava järjekorra, ootad oma korra ära (milleks võib kellaajast olenevalt kuluda minutist poole tunnini), tellid kokatädilt/onult ja/või võtad ise jahutusega kapist toidu ning siirdud maksma, milleks muuseas kõige mugavam variant on magnetkaart, millele eelnevalt raha laetud - aseta see lihtsalt ette nähtud alusele ja oota piiksu... (kõrvalhüppena, ka rongi- ning bussipiletid toimivad samal põhimõttel, kasutatavad kaardid on küll erinevad). Mis selle kõik äärmiselt eriliseks teeb, on aga valikute rohkus. Lisaks sellele, et korraga võib saada 30 erineva pearoa ringis, kõikvõimalikest side dish'idest ja magustoitudest rääkimata, muutub suur osa menüüst igal nädalal. Ilmselt ütleb nii mõndagi, et samas sööklas 5 aastat suuremal osal tööpäevadest käinud inimene teatab, et oi, seda toitu pole ma siin küll kunagi näinud. Roogi saab tellida üldiselt kolmes erinevas ja vastava hinnaga suuruses: S, M, L; paljud toidud tehakse värskest kraamist otse silme all leti taga ülihelikiirusega valmis; maksab kogu see nali 300-500 yen toidukorra kohta. Noh, ja siis on muidugi olemas piiramatuks kasutamiseks tasuta külma ja sooja tee ja vee masin ning kümmekond erinevat kastet, millega oma toite soovi korral lisaks maitsestada. Söönud, korjad oma kola kokku, viskad paberikraami ära, libistad noad-kahvlid-lusikad (aga mingil veidral põhjusel mitte pulgad) mööda metallšahti veetünni ning kandiku taldrikute-kausside-tassidega viib konveierlint minema.
Minu absoluutseks lemmikosaks sööklast on kujunenud salatibaar. Esiteks ei eelda see üheski värvilises sabas seismist (küll aga vahel parajast massist ette-taha vabandades läbi pugemist). Iial ei ole ma seal erilist tunglemist näinud (ju siis lihtne salat ei kvalifitseeru siin toidu alla). Valikus on tosin erinevat lõigutud aedvilja, juba segatud salatit ja mingeid soe-külmi toite (sest paremini ei oska ma keedetud kartuli ja majoneesi segule, munavõile ja muule taolisele jäätisekulbiga õngitsetavale plögalisele kraamile ühisnimetajat anda). Mida täpselt pakutakse, varieerub ka siin, ainult mitte nädalase intervalliga vaid igapäevaselt. Lisaks muidugi saab eelmainit kastmevalikuga päris huvitavaid asju korraldada. Kogu kraam supervärske ja minu kõht igatahes hõiskab kevadesse sobiliku jänesetoidu puhul. :)
Reaalse lõunatunni ajal on rabelemist rängalt, parim aeg külastada on 14.30 paiku; lahti on asutus hommikust õhtuni, seega saab vajadusel peale laborimaratoni ka õhtusöögi sealt; paar tükki on olemas iga ülikooli igas campuses, kus seni käinud olen (hõlmab kolme erinevat ülikooli kolmes erinevas linnas). Keegi uksel õpilaspiletit ei kontrolli, niiet kui Jaapanis mõne ülikooli ligidale satud, mine vaata järgi.
Cheers,
Hedi
Reaalse lõunatunni ajal on rabelemist rängalt, parim aeg külastada on 14.30 paiku; lahti on asutus hommikust õhtuni, seega saab vajadusel peale laborimaratoni ka õhtusöögi sealt; paar tükki on olemas iga ülikooli igas campuses, kus seni käinud olen (hõlmab kolme erinevat ülikooli kolmes erinevas linnas). Keegi uksel õpilaspiletit ei kontrolli, niiet kui Jaapanis mõne ülikooli ligidale satud, mine vaata järgi.
Cheers,
Hedi
