Kui naabrinnal, kelle orienteerumivõime on täpselt null, toas istumine igavaks läheb, võib juhtuda, et olen nõus ta kuskile välja sööma-jooma (ja pärast tagasi) juhatama. Kuna tegu on varasema Jaapanikogemuseta inimesega, suundusime sedapuhku okonomiyakit sööma. Üllatusi jagus õhtusse nii mõnigi...
Kui väga hästi mälu pingutan, meenub, et minu esmakohtumine selle toiduga polnud just lemmikute killast, mistõttu ma seda pikalt ja põhjalikult vältisin kuni Jaapani sõprade juures kodustes tingimustes head varianti süüa sain. Noh, kui ma tolle versiooni üle lakke hüppasin, siis nüüd peaks vist batuudid välja otsima, sest vaja oleks kõrgemale hüpata. Sest see kapsapannkook oli parim toit, mida ma praeguseks siin oldud kuu aja jooksul söönud olen. Tõsijutt. Jaaaaaaaa, jube vahva oleks öelda, et näed, ise tegime, aaaaaaga probleem oli selles, et ei teinud. Ehk siis hoolimata sellest, et restorani joonelt sisse marssisime, jaapani keeles asju ajasime ja täpselt teadsime, mida tahame ja hoolimata sellest, et meie laua keskel olev plaat kenasti kuumaks köeti, vaadati meile näkku ja küpsetati toit kuskil köögis eraldi valmis. Oijah. Noh, järgmine kord olen targem kui koostisosade toomisele kuluv aeg juba kahtlaselt pikk tunduma hakkab. ;)
Ühtlasi sai tehtud väike kõrvalepõige Koreasse ja tellitud sealiha-kimchi-muna panniroog. Nämmm.
Edasi jätkus õhtu aga kuskil kõrvaltänava urgasizakayas, kus peale meie ja leti taga askeldava vanapaari (kellest üks on samas kohas kolmanda põlve baaripidaja ja teine on eriliselt osav nendest haaratsiga mänguautomaatidest soovitud mänguloomi kätte saama) oli veel täpselt kolm hilises keskeas inimest, neist kaks baaripidajate kuidagipidi sugulased ja kolmas alaline külastaja. Koha suurusest annab ehk aimu, et ühtegi inimest rohkem sinna ruumi kindlasti mahtunud ei oleks. Ja kui esialgu kukkusid kõik kergelt näost ära, kui sisse pugesime, siis kui selgeks sai, et me suhelda ka suudame, läks asi vääääga lõbusaks. Näiteks leidsime seinalt Gackt'i allkirja, mille peale üks baarisviibijatest (kui õigesti aru sain, siis kohaliku kimonoriide värvimise firma omanik) teatas, et on tema business partner ja et ta kohe helistab... no kuskile ta helistas kah, keegi vist isegi vastas, aga edasi sellest enam juttu ei olnud, heheh. Üksipulgi võtsime läbi ka teised seinal olnud kuulsuste nimed; Eesti (üks neist oli isegi seal käinud) ja Uruguay head ja vead; kõigi kohalviibijate nimede kirjapildi; selle mida me siin Jaapanis üldse teeme ja kuidas Kyodais bioloogia õppimiseks peab ikka hea pea olema jne jne. Ning ära tulime sealt maksmata, kuna alaline külaline maksis meie arve pikema jututa kinni, peale mida ennistmainit kimonoärimees meid pühapäevaks firmapeole kutsus. Sinna jätsime küll minemata, sest mul kuri kahtlus, et see pakkumine oli tingitud kas Jaapani viisakusest ja eeldusest, et me niikuinii kohale ei tule, või siis ülemäärasest, eeh, lõbusast olekust.
Aga ütleme nii, et mis kogemustesse puutub, siis enam Jaapanimaks minna ei anna.
Cheers,
Hedi
