Man ehk aurutatud saiakukkel, on täitsa raudselt üks parimaid kiireid kehakinnitusi, mida konbinitest leida võib... klassikalise nikuman'i ehk lihatäidisega ja anman'i ehk punase oa pasta täidisega kukli kõrval on überpopulaarne karriman, mida mul eelmainit põhjusel veel kordagi hankida pole õnnestunud. Küll aga sobitasin täna esmatutvuse pizzaman'iga. Kujuta nüüd ette: oled just 12 tundi järjest laboris veetnud ja tuigud läbi vihmasaju kodu poole. Õnneks (või mis nüüd õnneks, pigem ikka planeeritult) jääb teele ette üks konbini, kus juhuslikult on alles kaks viimast pizzakuklit. Haarad muidugi ühe kodutee viimasele jupile kaasa... asi on nii tuline, et raske käes hoida, sulatab hingegi üles... ülipehme "toores sai", sees tomatipasta, mingi liha ja veniva juustu (mida üldse kohata on teadupärast siin maal suur õnn) segu. Peaks vist tänulik olema, et need sageli lihtsalt poest otsas on. :)
Ühtlasi tasub siinkohal vist lisada selgitus, mida "toore saia" all mõtlen. Nimelt olen raudsel seisukohal, et enamus inimkonnast küpsetab liha samavõrra liiga vähe, kui saiatooteid liiga palju. Igasugune pruunikas toon viimastel on juba halb märk, antagu parem lihtsalt taignakauss kätte, olgu tegu vahvli-, koogi-, või saiateoga... no võib-olla pannkoogid välja arvatud ;). Seetõttu on Jaapani megavähe küpsetatud või aurutatud teraviljatooted minu jaoks nagu ambroosia.
Ja kui juba saiatoodetele kaldus, siis: Rullbiskviit... aga roheline. Rullbiskviit... aga mitte kreemikiht vaheldumisi saiakihiga, vaid sai paksult ümber, kreem kogu täiega keskel. Rullbiskviit... aga mitte magus. Vot selline oli minu tänalõunane magustoit. Hea, et ära proovisin, eriti kuna kahtlustan, et tegu järjekordse hooajalise tootega, aga uuesti tormi ei jookse.
Cheers,
Hedi
