Kolm on kohtu seadus ütleksin, kui täna juba neljas päev ei oleks, kui ma sinna 100 jeeni poodi, mis minu teada ainukesena seda jubinat müüb, mida parajasti vaja on, enne sulgemist EI jõua. Mitte et ma eriliselt kurdaks, kõige õigem laborist koju minek on ikka see, mis algab vajalikust täpselt vastassuunas kõndimise ning maadeavastusega, täna juhtus kõikvõimalikele templite ja loomade vahele ka üks kaetud kaubatänav, kuhu saabusin täpselt õigeks hetkeks, et jalanõud puhtaks saada. Nimelt pestakse poodide sulgemise aegu terve tänav voolikute, harjade, käsipuhastusmasinate ja ohtra seebiga lihtsalt üle, päris vahva on seal vahus kahlates sandaalidest piiluvaid varbaid turgutada. Ja kui ütlen poodide sulgemise ajaks, siis mõtlen kõike peale toidupoodide.. sest need on kenasti külalisi kingapesulasse ahvatlevalt lahti.
Igal juhul, kui oli selge, et ka täna viispäevakuplaani ei täida, astusin lähimasse konbinisse sisse.
Teema number üks: mul on valmistoitudest totaalselt siiber, kümme minutit käisin seda paari ruutmeetrit läbi, et leida midagi, mida ühika köögi ee.. omapäradega võitlemata süüa saaks. Oma köögini kaks nädalat, loen tunde.
Teema number kaks: eelmisel Jaapaniperioodil alustasin ambitsioonika projektiga "proovi iga saiakest vähemalt korra", leidsin, et ka kõige tavalisemad neist on ilmselt midagi sõltuvusttekitavat täis topitud (oh, suhkur, muidugi, how could I be so...) ja et mul ei ole aega nii palju joosta, kui nende saiakeste ära kulutamiseks tarvis, seega jäi see asi pisut katki ja kui mälu ei peta, vedeleb mõni selleteemaline blogipostituski poolikuna pilves. Igal juhul see saiake, mille otsa täna sattusin, oli küllaltki tähelepanuväärne. Tegu pontšikutaignast (mitte meie õlis küpsetatud pontšikute oma, mind you, vaid see USA seriaalide võmmipontšikute oma) käelabasuuruse lapiku pallikesega, mis igast küljest ühtlaselt tuhksuhkruga kaetud. Noh, et see valge ollus igale poole maha pudiseb, on loomulik.. mis mind kergelt üllatas, oli fakt, et konkreetne valge tolm pudenes ka ülessuunas... minu kulmudesse näiteks... ja ei, ma ei seisnud tänavanurgal pea peal.. seekord vähemalt mitte. Okei, puuder peale kantud, lõin hambad sisse... Järgmised kolm minutit üritasin sealt välja pursanud vahukoort ninast ja põuest kätte saada.
Ja üldiselt oligi täna omapärase meigi katsetamise jaoks hea kuupäev, kui arvestada, et lõunast kimchidon'i kastet leidsin ka kohtadest, kuhu seda oma hinnangul teps mitte paigutanud ei olnud. Eilne kimchi-tofu käitus igal juhul märksa korralikumalt. Tofu muuseas kuulub endiselt täielikku ükskõiksuse kategooriasse kuigi olen seda viimasel ajal päris mitmel eri moel süüa proovinud (tofusõltlasega koos lõunal käimise boonused).
Cheers,
Hedi
