Või pigem hommikusöögiks jäätis, lõunasöögiks jäätis, mis nii küll saab :P.
Tänase juustujäätise oleks igal juhul ostmata jätta võinud, kuna nii huvitavalt kui see ka kõlab, süüa seda kergelt soolase, kergelt juustuse, kergelt piimase ja kokkuvõttes lihtsalt halva lääge maitsega asjandust ei suutnud, kasuks ei tulnud ka veidi valget šokolaadi, veidi kondenspiima aga peamiselt ikkagi soolapiima meenutav tihkem ollus selle südamikus. Ja mina veel jõudsin midagi kohukesejäätiselaadset (paljast mõttest hakkas praegu suu vett jooksma, appi) loota...
Noh ja siis oli vaja veel ennast ületama minna ja kuivatatud norisnäkke proovida, põhjenduseks, et kaua niimoodi pirts olla võib, et asja süüa ei suuda, tuleb harjuda. Taustaks, et nori võrdub minu maitsemeelele umbes sellega, kui mõnel Eesti kehval suusailmakuul mere äärde minna, peadpidi märja adru valli hüpata ja vitsutama kukkuda, mis iseenesest võib küll kena vaatepilt olla, aga...
Noh, eelmainitud intsidentidega seoses on igal juhul hea meel, et siin maal kombeks ka lõunaaegu koolis-tööl-võikusiganes hambaid pesta, ning et see komme eneselegi külge hakanud on. Kuigi päris sedaviisi keset laborit arvuti taga istudes ja samal ajal veel müügimehega juttu ajades vmt, nagu mõnel siin tavaks, ma seda küll vist harrastama ei hakka.
Hm, never say never, samas.
Cheers,
Hedi
Ps. ...'pikad haisvad adruvallid' kummitavad nüüd päris korralikult, oeh...
