Kui Jaapanis sellist märgirida nähes veidi vastava söögikoha ukse ees oodata, võib kindel olla, et mingil hetkel sealt ägavaid inimesi välja veerema hakkab. Koosneb väljend neljast sõnast: やき (yaki) - küpsetatud, grillitud; にく (niku) - liha; たべる (taberu) - sööma; ほうだい (hoodai) - nii palju, kui soovid. Ehk tegu all-you can eat grillliha+ pakkumisega, kus üldiselt kindlaks määratud aja jooksul (keskeltläbi 2 tundi) end vastavalt valitud menüü kallidusele erinevatest asjadest ogaraks süüa saab. Seekordses nädala üle elamise tähistamiseks külastatud kohas olid pakkumiste hinnad ja vastavad sortimendi laiused 1980 yen ja 60 erinevat toitu, 2780 yen ja 130 erinevat toitu, 3980 yen ja ligi 300 erinevat toitu. Priiskavas tujus olles valisime keskmise variandi ja hakkasime pihta.
Tellimine toimub laual oleva iPad'i abil ja pildi järgi (sest kõik toitude nimed ja seletused on loomulikult täiesti mõistetamatud), mis muidugi võib küllaltki ootamatute tulemusteni viia (paar liha pähe tellitud asja olid ikka täiesti söödamatud näiteks). Riisi, joogid ja supid toob ise buffet-tüüpi lettidelt; kohutavad liha, salati, rameni, juurikate, magustoitude jnejne kogused saab jooksvalt valida ja tellida-tellida-tellida, tasapisi toob mõni naeratav näitsik konstantselt eriti viisakas (loe: mõistetamatus) jaapani keeles rääkides need kohale; toore kraami küpsetamine toimub keset lauda oleval grillplaadil ja kogu ettevõtmine on nii üldiselt seltskondlikule suhtlusele suunatud. Jaapanlaste puhul kaasneb tabehoodaiga tihti ka nomihoodai ehk all-you-can-drink alkohol. Meie piirdusime soft-drink nomihoodaiga, aga sõime see-eest iga igaüks kolme eest. Kolme peale sa tarbitud: erinevad grill-lihad kastmetega (no nii paar-kolmkümmend väiksemat taldrikutäit); kauss kartulisalatit, kauss daikonisalatit, kauss mingit kolmandat toorsalatit, chicken nuggets ketšupiga (kausitäis), soolatud edamame'sid (2 suurt kaussi), friikartulid ketšupiga (kausitäis), creme brülee 2 (yup, seal oli isegi seda, hiphurraa), sorbett 3, jäätis pannkoogitükkidega 1, kinokomochi 1, pannkoogd vahukoorega 1, kirsimochi azukipastaga 1 kauss, 3-4 kaussi riisi, 8 klaasi suhkruvaba jääteed, 4 klaasi ginger ale', grillkalmaar, grillseened ja -sibul, maguskartuli pasta jäätisega, riisipuding mustsõstramoosiga, ... ilmselt on osad toidud söögi üledoosist saadud lühimäluhäire toimel lõplikult kaotsis, aga get the picture vähemalt. Lisaks, et enamus magustoitudest ja vähemalt pool liha lõpetas minu seltsis...
Igal juhul suutsime nii palju pintslisse pista, et ära tulekul sai rida tuttuuelt sooduskupongilt täis, mis tähendab, et boonuseks pisteti veel kolm karastusjooki ja peotäis klaaskomme kaasa võtmiseks kotti. Seda viimast nähes pidid kaaslased küll natuke aega õues värske õhu käes seina jõllitama, et iiveldusest üle saada... Ma ei saa pihta, mis teema sellega on üldiselt. Kõik kolme-neli korda, kui tabehoodaiga kokku puutunud olen, on tunne, et sisse lülitub mingi eraldi seedesüsteem. Alustan koos teistega ja samas tempos, lõpetan aga alati alles siis, kui teised enam ei liiguta ja söögikohast välja viskama hakatakse, pärast keksin ringi (nii ka seekord, lisandus vaid see, et kogu kodutee rattal laulsin ja pärast korteri ära koristasin, kuni teised voodis esiteks ägades, hiljem norsates pikali olid) ja ei saa üleüldse aru, miks kõigil kehv olla on. Ja kui mõni terve järgmise päeva ivagi ei söö, siis mina olen ka samal õhtul koju jõudes riisikeetja kallale läinud, et näksiks midagi veel. Oeh, tervislik see nüüd küll olla ei saa. Samas tavapäeval jäävad portsud pigem alla poole ümbritsevatest, muidu on liiga raske tunne... :/
Igal juhul on tabehoodai Jaapanis kui suuresti toidu ümber keerlevas ühiskonnas (siia võiks nüüd mingit sügavat filosoofilis-ajaloolist tausta kirjutada selle kohta, aga praegu liiga palav ja kiire, et sellega tegeleda, kes huvi tunneb, ggl aitab), väga ootuspärane nähtus ja kogemuse mõttes igati väärt, et korra läbi käia. Ühtlasi on väga huvitav neid peale-sööki "ei iial enam" lubadusi kuulata ja vaikselt pihku itsitada.
Oh, ja siis muidugi tuleb kõik asjad, mis seljas-kaasas olema juhtusid, pärast otse pesumasinasse toimetada ning ennast pikemaks ajaks vanni unustada, sest seda kõrbeliha, suitsu ja toidu lehka ikka annab välja küürida.
Isver, peaaegu unustasin ära. Seal oli PARIM liha, mida eales saanud olen! Mitte et teaks, millega tegu oli, aga igatahes imeimeõhukesed viilud, veidi rasva aga peamiselt taiosa, mingis kergelt magushapus kollakas kastmes, oma maitse järgi korralikult pruuniks grillitud. Kui elu lõpuni ainult ühest asjast toituma peaks, siis ilmselt selle võtaks küll.
Cheers,
Hedi
Igal juhul suutsime nii palju pintslisse pista, et ära tulekul sai rida tuttuuelt sooduskupongilt täis, mis tähendab, et boonuseks pisteti veel kolm karastusjooki ja peotäis klaaskomme kaasa võtmiseks kotti. Seda viimast nähes pidid kaaslased küll natuke aega õues värske õhu käes seina jõllitama, et iiveldusest üle saada... Ma ei saa pihta, mis teema sellega on üldiselt. Kõik kolme-neli korda, kui tabehoodaiga kokku puutunud olen, on tunne, et sisse lülitub mingi eraldi seedesüsteem. Alustan koos teistega ja samas tempos, lõpetan aga alati alles siis, kui teised enam ei liiguta ja söögikohast välja viskama hakatakse, pärast keksin ringi (nii ka seekord, lisandus vaid see, et kogu kodutee rattal laulsin ja pärast korteri ära koristasin, kuni teised voodis esiteks ägades, hiljem norsates pikali olid) ja ei saa üleüldse aru, miks kõigil kehv olla on. Ja kui mõni terve järgmise päeva ivagi ei söö, siis mina olen ka samal õhtul koju jõudes riisikeetja kallale läinud, et näksiks midagi veel. Oeh, tervislik see nüüd küll olla ei saa. Samas tavapäeval jäävad portsud pigem alla poole ümbritsevatest, muidu on liiga raske tunne... :/
Igal juhul on tabehoodai Jaapanis kui suuresti toidu ümber keerlevas ühiskonnas (siia võiks nüüd mingit sügavat filosoofilis-ajaloolist tausta kirjutada selle kohta, aga praegu liiga palav ja kiire, et sellega tegeleda, kes huvi tunneb, ggl aitab), väga ootuspärane nähtus ja kogemuse mõttes igati väärt, et korra läbi käia. Ühtlasi on väga huvitav neid peale-sööki "ei iial enam" lubadusi kuulata ja vaikselt pihku itsitada.
Oh, ja siis muidugi tuleb kõik asjad, mis seljas-kaasas olema juhtusid, pärast otse pesumasinasse toimetada ning ennast pikemaks ajaks vanni unustada, sest seda kõrbeliha, suitsu ja toidu lehka ikka annab välja küürida.
Isver, peaaegu unustasin ära. Seal oli PARIM liha, mida eales saanud olen! Mitte et teaks, millega tegu oli, aga igatahes imeimeõhukesed viilud, veidi rasva aga peamiselt taiosa, mingis kergelt magushapus kollakas kastmes, oma maitse järgi korralikult pruuniks grillitud. Kui elu lõpuni ainult ühest asjast toituma peaks, siis ilmselt selle võtaks küll.
Cheers,
Hedi
