Khmkhm... kui keegi Mr Murphy't kohtama peaks, andke talle minu poolt üks korralik tou edasi, palun, sest kui viltu minema hakkab, siis läheb kohe korralikult. Sest otse loomulikult on semestrilõpu eksamite ja ettekannete, stabiilselt 37 kraadise kuuma, kogu kolimismajandamise ja asjaajamise, vaevu-vaevu kontrolli alla saadud kõrvapõletiku ja muude suurte probleemide vahele veel vaja haiglasse sattuda...
Hoiatus, et see postitus läheb nüüd tavalisest kõvasti rohkem seinast seina laiali valguma, aga noh.
NB! Kui hommikul valutama hakanud kõht õhtuni valutab, kui valuga kaasnevad peavalu ja palavik, kui valu korduvatest ibuprofeenidoosidest hoolimata ei lange, kui tekivad ka suutmatus süüa ja iiveldushood, kui valutab terve piirkond küljest küleni ja ribidest kubemeni ja/või kui valutab kuidagi veidral moel, mida elus varem tundnud pole, siis JALAMAID ARSTILE!!! Ehk siis vedas mul eelmisel pühapäeval päris kõvasti, et valu piisavalt vähe talun, et lõpuks öösel kella kolme ajal kiirabi kutsusin ja end sajakahe arusaamatu protseduuri valda andsin. Nagu arst seda hiljem kenasti sõnastas, oleksin hommikuse kliiniku avamiseni oodanud, nagu esialgne plaan oli, oleksin plahvatanud pimesoolega papsi lapsepõlvekogemused järgi teinud.
Jaapani meditsiinisüsteem (vist olen seda ka mõnes varasemas blogi või FB grupi postituses pisut selgitanud) põhineb pisikestel lokaalsetel spetsialiseerunud ja elava järjekorraga kliinikutel, kuhu oma muredega tööpäeviti 9-16 vahemikus minnakse. Seal vaatab peale hunniku dokumentide täitmist (võin oma eri kliinikute "kliendi"kaartidest varsti näituse avada) ja üldiselt päris pikka ootamist arst läbi, kuulab mured ära ja kirjutab välja meeletu koguse rohtusid (no ei saa ega saa üle ei ümber juhtumist, kui Tokyos kurguvalu ja häälekaotusega arstile pöördumise peale viie erineva rohuga, millest üks oli lahtisti, tulema sain). Saadud paberiga tuleb jalutada spetsiaalsesse apteeki (tavalised igal nurgal olevad rohupoed ei päde), kus järjekordse pika ootamise ja paberimajanduse peale rohud kätte antakse. Vormilt, muuseas, on rohtusid ka ootamatult erisuguseid - lisaks tavapärastele tablettidele ja kapslitele ja peale määritavatele kreemidele olen kohanud ka näiteks kõrva tilgutatavaid ja pulberrohtusid jumalteabkuidasneidvõtmapeaks-minasegasinvähesekoguseveegajajõinraskustegasisse.
Nagu öeldud, õnneks sai pime paanika must võitu ja kutsusin kiirabi. Jaapani hädaabinumbrit tead? Noh, mina ei tea siiamaani, tuleb välja, sest kuigi google öösel päästis, oli meeleseisund ilmselgelt selline, et seda praegu meenutada ei suuda. Nonii, kiire kontroll ja hädaabinumber siin maal on 119. Helistad, räägitakse muidugi jaapani keeles ja tundub et koledasti kiiresti, aga esiteks pead neile selgeks tegema, et sul on tarvis kiirabi, mitte politseid ega tuletõrjet. Võtmesõnadeks "おなかがいたい" (onaka ga itai, kõht valutab) ja きゅうきゅうしゃ (kyuukyuusha, kiirabi). Edasi küsitakse nime ja aadressi, mida tasuks puhtalt loogika põhjal eeldada, isegi kui parasjagu mitte millestki aru ei saa, mida sulle räägitakse (kui ma ei eksi, siis seda ma neile ka soigusin mingil hetkel, et välismaalane ja ma ei saa midagi aru, oehhh..).
Lõpuks tuleb kiirabi oma siin maal tüüpilisel teokäigul ja täisalarmiga.. signaaliga.. üürgamisega... ee.. misasi see kõva hääl õieti on, mida kiirabiautod teevad, emakeel on mind lõplikult hülgamas, paistab. Igatahes niimoodi, keset ööd, et ikka kõik naabrid üles ärkaks ja akende peale vaatama saaks, ja siis oodatakse, et sa ilusasti kenasti tipatapa autosse läheksid... no minge te ka põrgu, hea kui ma alumise ukse avamiseks elektriluku lülitini saan. No tuldi viimaks kolmandale vaatama, et millega ma seal tegelen, juhendati, et pass ja rahakott kaasa ja tuled alla. Suutlikkust-taipu jätkus, et lisaks eelmainitutele ka hambahari (aga mitte pasta), vahetuspluus (aga mitte pesu) ja telefon (aga mitte laadija) kotti toppida, konditsioneer välja lülitada ja uks lukku keerata. Trepist sain alla, sisekoridoris käsutati kanderaamile pikali ja minu õuduseks tõmmati rihmadega lapikuks. Tõsteti autosse ja ristküsitlust alga. Keelebarjääri aitas ületada välja otsitud tahvel, kus written in large friendly letters oli küll mitte 'don't panic' vaid kõikvõimalike sümptomite jaapani ja inglisekeelsed nimed, millele osutades esimene kord selgeks tegin, mis mul häda on.
Järgnes Täiesti Absurdselt Raputav sõit läbi öise Kyoto haiglasse (kokku vast 5 minutit, aga tundus nagu pool tundi ja ma ausalt ei saa aru, kustkohast nad kyotos selle munakivitee võtsid...), kus mind teisele grupile arstidele-põetajatele üle anti, ning sama seletusprotsess, sedapuhku ilma sõbraliku tahvlita (tõsiselt, selline asi peaks IGAS meditsiiniasutuses ja igal pool olemas olema, sest sellisel puhul vajalikku sõnavara EI õpi tavalises keeletunnis), uuesti algas. Korrata tuli seda kõike öö ja hommiku jooksul veel õige mitu korda, palun ärge küsige, kuhu said need sajad paberid, mis iga seltskond meditsiinitöötajaid minu kohta täis kirjutasid ja miks uus ring neid lugenud ei olnud. Unetu oigava öö testid, proovid, süstid, tilgutid, analüüsid, röntgen- ja MRI pildid ja järjest uued spetsialistide visiidid viisid lõpuks selleni, et hommikul 9 paiku oli häda põhjus ja opi vältimatus selge: pimesoolepõletik, aga mingil põhjusel ilma kõige tüüpilisema vajuta-ja-kui-lahti-lased-on-hästi-hästi-valus tunnuseta. Selleks hetkeks oli viimasest einest (mis koosnes poolest õunast ja mõnest lonksust veest, sest rohkemaks ei olnud suuteline) möödas 15 tunni ringis, mis oli päris õnnelikult saadud, kuna enne üldnarkoosi teadupärast midagi süüa-juua ei tohi. Hulgale mõistetamatutele paberitele alla kirjutatud, alumise korruse konbinist mingid opijärgsed sidemed selleks ajaks haiglasse jõudnud abilise vahendusel ostetud, riietati pidžaamasse (mille rent on muuseas lisatasu eest), mille eesmärgist ma nüüd küll aru ei saanud, kuna opilauale jõudes kooriti see kohe uuesti seljast, pandi mask pähe, kõrvakuulmine tuhmistus ja tadaaa...
Kui taas ilmast jagama hakkasin, olin omas palatis tagasi, mässitud neljast küljest trukkidega avatavasse kaltsu, ühendatud umbes kõigi võimalike piuksuvate ja kurisevate masinate ja torudega ja tundsin end üldiselt sedamoodi, et paluks uut doosi seda knockoutgaasi. Järgnes ilmselt elu ebamugavaim õhtu-öö-hommik, mille jooksul (nagu mind vaatama tulnud arstist sõbranna lahkesti teavitas), mu keha end peale narkoosi ajal välja lülitumist uuesti käivitada üritas. Selle valguses on muidugi ka see arusaadav, et mind iga 30 minuti tagant vaevu läbi valu uinunult üles aeti ja jumalteabmida mõõdeti ja testiti.
Kui esimesel taastumispäeval toitusin veeni kaudu (muuseas, käsivartest lugesin kokku 7 uut auku, kõhust 3, sinikaid paraja käputäie ja midagi soniti pikalt ka opi ajal käevarrele tekkinud punasest lööbest, aga seda ma ise ei näinud), teisel olid juba sõprade toodud pudingid, tarretised, jäätised, jogurtid lubatud, siis kolmandal-neljandal sain juba täislaksu haiglatoitu. Olulisim osa sellest on okayu nimeline vedel maitsestamata riisikört, ja ausõna, see asi maitses peale päääris pikka nälgimist täiesti normaalselt. Laias laastus oli toidust 1/4 hea, 2/4 söödav ja ülejäänu paras otse prügikasti saata. Sain pudiks keedetud liha-kapsawokki mingi soolakasmagusa kastmega, nn kartulisalatit porgandi?õliga, keedetud kala, saia moosiga, piima, tundmatuid rohekaid pudruks keedetud aedvilju, kaltsiumimunapallikesi (eile poes käies nägin äravahetamiseni sarnaseid moodustisi loomatoidu vahekäigus.. eee...), rõveda maitsega keedetud ja ??tud daikonikuubikuid, keedetud tofut, umbes nagu makrapulgapastaga täidetud pelmeene ja kindlasti midagi veel, mis praegu ei meenu. Portsjonid olid üldiselt minu tavalistega võrreldes kaugelt liiga suured, mistõttu üritasin oma riisiputru einetevaheliseks ajaks säilitada, mis aga karmilt ära keelati põhjustel, millest ausaltöelda suurt midagi aru ei saanud, aga suunas, et toidu peab kuumalt ära sööma, muidu on mürgistuse oht :S . Oh, ja muuseas, toit tuuakse küll kenasti kaussides ja topsikutes, mida ei tooda aga, on kahvlid-lusikad-noad-pulgad. Need peaks ju küll igaüks haiglasse sattumise ohus ise kotti pakkima, eksole...
Muust haiglas vajalikust kraamist, millest osat mul lõpuni ei olnud, soovitan kaasa võtta hambaharja ja pasta (kohalikel oli igal ka omaenda suuloputustops), rätiku, vahetusriided (pidžaamad nagu mainitud, lisatasu eest, ja kiirabiga saabumise komplekt määriti väga kiirelt ja efektiivselt igasuguste plöginatega kokku), kõige lihtsama jutuka, mis võimalik (see lastefantasy, mis mul oli, tundus seal ägades umbes teadusartikli mõõtu väsitav ja segane), telefonilaadija, mingid plätad (et kingi jalga panemata, sest kummardamine on ikka väga ja väga vastunäidustatud, ringi saaks komberdada), kõrvatropid ja silmaklapid (sest kui esimesel ööl niikuinii magada ei saa, ja teisel totaalne kurnatus lihtsalt välja lülitab, siis edasi on kõik need vilkuvad tuled ja pinisevad-sisisevad-piuksuvad-kriiksuvad-prääksivad-mulkuvad-piiksuvad-undavad aparaadid oigavatest palatikaaslastest rääkimata väga efektne viis igasuguse normaalse puhkeseisundi saavutamise vältimiseks ja ränga peavalu tagamiseks). Igatahes ei jaksanud ära oodata, et sealt pääseda... puldist tõstetavate pea- ja jalaosaga haiglavoodi, samas, oleks küll koju kaasa võtta tahtnud ;).
Kõigega kaasnevast bürokraatiast ja dokumentidega linnavalitsuse-haigla vahet jooksmisest ja kindlustustega mässamisest parem ei hakkagi rääkima... Piisab vast öelda, et ka poolteist nädalat hiljem pole mul aimugi, palju kogu see asi kokku maksma läheb, isegi suurusjärku ei oska arvata...
Cheers, once again, sest kole sai mööda
Hedi
Edit: SIREEN, on see kõva hääl kiirabidel-politseiautodel... 10 päeva läks aega, et välja mõelda, oh õudust.
Edit: SIREEN, on see kõva hääl kiirabidel-politseiautodel... 10 päeva läks aega, et välja mõelda, oh õudust.
