Edit: selle asja siin valmis kirjutanud, taipasin, et kuigi mu tutvusringkonnas on küll olemas grupp rahvast, kes neid mõisteid vabalt kasutab, siis laiemale üldsusele võib allolev tekst pisut segaseks jääda, seega here-u-go.
Pole just palju meeleseisundeid, kus palakestki kurgust alla ei saa, aga ühte absurdsemat neist kogesin paar nädalat tagasi BTS-nimelise bändi kontserdiga seoses. Pöörasus sai alguse mõned kuud tagasi, kui sõbrants, kes puhtjuhuslikult nimet k-pop grupi tulihingeline fangirl on, teatas, et kuuks ajaks meie juurde Jaapanisse kolib ja et ma kontserdipiletid ära ostaks. Noh, olin küll õigel kuupäeval õiges kohas (kontserdipileteid nagu ka enamvähem kõike muud saab siin convenience store' automaatidest osta), aga kui süsteem peale piletimüügi algust viie minuti pärast uuesti pildi ette võttis, ilutses seal suur punane "läbi müüdud" ainult (kontekstiks, et Osakajo Hall, kus asi toimus, mahutab 16000 inimest). Nooojah, niipalju siis sellest ideest, arvasin, kuni selgus, et sõbrants oli kuskilt netist leitud edasimüügist Täiesti Kohutava Summa eest siiski meile piletid ostnud... või noh, raha maksnud vähemalt, millele järgnes päris paras aeg praadimist, et eitea, kas kauba saame ka reaalselt või tõmmati lihtsalt nahk üle kõrvade. Imelisel kombel jõudsid piletid kontserdi eelõhtul siiski meile postkasti. Järgnes poolteist päeva emotsionaalsest overloadist tingitud täielikku hägu, mille kaasefekt oli, nagu mainitud, totaalne paast... konserdi alates pidin pea-aegu oma päeva ainukese pala, soolamaitselise karamellkommi (kõlab hullemini kui maitseb, sihukeses kuumas on soolapuudus täiesti reaalne asi) otsa lämbuma, peamiselt kuna saalitäis inimesi mulle kõrva kriiskas. Ühel käel hullunud sõber, teisel lahinal nuttev jaapanlanna (mõlemal muuseas sama bias, mis tähendas, et kui V'd ekraanidel näidati või ülepea midagi temaga seostus, said mu vaesed trummikiled iga kord lisatopeltlaksu. Peaks muidu mainima, et kuigi kolme-nelja laulu teadsin ka varem, siis üldiselt kuulsin esitatavat kraami esimest korda rongisõidul kontserdipaika, mis ARMY massis (see on siis BTS'i ametliku fanclub'i nimi), miskes iga laulu otsast lõpuni õigetel hetkedel fanchant'e karjudes kaasa laulab ja lightstick'e müstilises sünkroonsuses viibutab, on küllaltki eriline nähtus. Lingitud video kehv kvaliteet, muuseas, ei ole tingitud sellest, et kaameraga inimene pööraselt ringi tantsinud oleks, nagu mina, sest seda jaapanlased EI TEE ja kõik (kogu kontserdi aja liigub vaid parem käsi ja seda täpselt maneki-neko stiilis... absurdsuse tipp), vaid sellest, et igasugune lindistamine ja fotograafia on rangelt keelatud, terve kontserdi aja käivad kümned ametilised rahvahulgas ringi, kontrollivad ja kui kellegi tabavad, viskavad välja (nagu paar rida meist eespool istujaga juhtus), mis tähendab, et nende sadade fännivideote tegijad peavad päris leidlikud olema või suisa mingeid erilisi kaameraid kasutama. Ah ja kui jutt erilisusele läks, siis niipalju kui tuvastada suutsime, olime terve selle kamba peale ainukesed mitteaasialased ja vanuselt kõvasti üle keskmise, noona'st oli asi kaugel, ikka täitsa ajumma tunne tuli peale. Igatahes oli see hullus seal parajal kombel nakkav ja kui poisid laval esialgu kergelt kahtlevad olid, siis õige pea sai asi hoo sisse ja nagu mainitud, mina küll paigal seista ei suutnud. Mis siis veel... poolmõtlematu kommentaari peale, et üks esinejatest teistest kõvasti paremini liigub, kleebiti mulle nüüdsest ajast ja igavesti järjekordne bias külge (huvitav seis muidugi, kui arvestada, et ma teda reaalselt ära ei tunne, nagu väga selgeks sai, kui paar nädalat hiljem sõbrantsi poolt äkitselt selleteemaline 'eksam' tehti... kekeke). Fanservice't jagus küllaga, mingil hetkel hakkasid särgid ka tõusma; üks kukkumine oli ka; kestis kogu möll neli tundi. Sellest, kuidas paganama moodi me pärast koju saime, ei ole ainsamatki mälestust peale selle, et mingil hetkel tõmbasin oma päeva esimese joogi, jasmiinitee, naerukrampides rongis vääneldes kurku ja pidin juba teist korda päeva jooksul punase-sinise lapilisena istuma ja rahunema. Laulud kummitavad siiani, paar tükki rändasid playlisti kah ja mõne bändiliikme tunnen nüüdseks ära isegi.
Cheers,
Hedi
