Kõige hirmsa ja veel hullema valguses, mida 2016 ilmale toonud on, üks kõik, kas teemaks poliitika (isegi ei ürita siia mingeid linke panna, kui ka ühe jama või riigi kohta ainult üks panna, tuleks nimekiri suhtkoht lõputu... ja oma meediavältimisest tulenevalt tean kõigest sellest ilmselt umbes sajandikku või nii), päris- või digitaalsõjad, loomulikud või inimtekkelised looduskatastroofid, järjest kõrvu pea alla panevad kuulsused või ühtäkki tutvusringkonnas (ja ka avalikus ruumis) lahti läinud the-seemingly-endless-string-of-breakups-and-the-like (kuigi tuleb tunnistada, et siinkohal oleks parem väljend ilmselt elu ümberkorraldused, mis reaalsuses, rõhk sõnal 'lõpuks', hoopis positiivselt mõjuvad)... nii, see lause algas kuskilt, ma olen üsna kindel, aga siis läks rappa pisut... Ühesõnaga eelneva valguses on jaapanlaste bōnenkai (忘年会, "forget the year gathering") päris aptly named. Säärased aastalõpupidusid peetakse tüüpiliselt töökollektiividega kuskil izakaya'des ja fookus on nomihoudai'l ehk all-you-can-drink pakkumisel. Sai laborirahvaga samuti ühel sellisel osaletud. Highlights:
- jäin 5 minutit hiljaks... mis ei kõla võib-olla väga hirmsasti, aga kui siinset kultuuri arvestada, siis oldi selle aja peale paar tegelast juba mind tänavanurkadele otsima saadetud, kõik istusid rivis laudade taga ja ootasid, et lõpuks tellima saaks hakata
- ja kui ma siis ülikiirest rattasõidust (mille jooksul vägaväga napilt ühte tädi alla EI ajanud) õhetavana kohale jõudsin ja oma viiest kihist riietusest kõigi valvsate pilkude all välja rabelesin (väljas oli 2 kraadi umbes), sain kenasti otse professori kõrval istuda, mis muidugi tähendas poolt õhtut tema üha kiiremaks muutuva jpkeelse kõne dešifreerimist
- minu teisel käel paiknes aga labori kõige alkoholilembesem (ja tegelikult jaapanlase kohta päris hea tolerantsiga) tegelane, kelle eest hiljem ohutuse mõttes kuuma potti eemaldades tänutäheks armastuseavalduse sain, mis muidugi ülejäänud seltskonnale pikalt palju nalja pakkus
- toit saabus meie kolmanda korruse katuseruumi liftiga ja oli.. noh.. omapärane...
- söödud sai ja/või pakuti: suitsutatud hobusekeel; suitsutatud part sibulaga; riivitud daikon; karashimajonees; sashimi u 7 erinevat kala; suitsukala; grillitud kalmaar; grillkrabisisikond; mingi kala grillitud uimed; grillkala 1 ja 2; grilljuust; grillporru; grillseened; grilled slimy mountain yam; salati-toore kala rull; karaage; mitmed eri sorti juustud; pizza viineri, suitsuvorsti, juustu, tomatipasta, hakkliha, kikerherne jm'ga; riis kappari jm'ga; risoto; matchajäätis; mingi toores kalaasi, mida ei maitsnud 1 ja 2; suitsutatud tuunikalalõug; umeshu 1 ja 2; nihonshu 1, 2, 3; cocacola; ginger ale; õlu; hullk mingeid alkoholijooke; jäävesi; kõik need asjad, mis enam meeles ei ole
- enamvähem parim umeshu, mida saanud olen kunagi
- paar vahvat fotot sai, ühtlasi sai seletada, et miks imepärast ma sojakastmeplekist pilti teen
- kuna toidupalad olid kenasti üks tükk igast asjast igaühele välja arvestatud, siis kaup minu-sashimi-professori-pizza-vastu
- kurtmine professori poolt, et "tema siin üritab rahvusvahelist laborit tekitada, aga siis mina tulen ja muudkui räägin jp keeles ja järjest paremini ka veel..."
- peale enese täis söömist-joomist, kuidas keegi, suundusime muidugi karaokesse... päris vahva on oma (eeldatavasti) 60 ringis oleva professoriga koos laulda :) ... jesver, mul on (seni) juhendajatega (T, S, Y) ikka väga vedanud
- fakt, et karaoke (kuigi täielikul tippajal ehk õhtul 23 paiku ja kohas ehk Kawaramachis) ainult 400 jeeni maksma läks, kuna pmst prof selle kõik kinni maksis
- esimese kohalejõudjana tore jälgida, kes ja millal järgmisel päeval laborisse jõudis
Krabisisikonnad! Söestunud ring laual, sellel aukudega mitmekorruseline savipott, alumises osas vesi sees. Mingil hetkel tuuakse sinna sisse hunnik suuri hõõguvaid söelahmakaid ja grillrest. Ja siis kandik poolikute krabikeredega täis vedela pasteedi moodi rohekaspruuni pastat. Krabid sellili grillile, kust nad sind terve aja pungitavate silmadega vahivad, aeg-ajalt pastat väikese lusikaga segades. Kümmekond minutit, kuni keegi otsustab, et on aeg kraam laiali jagada, igaüks saab paar lusikatäit. Tegu on kani miso'ga, mida tihtipeale krabiajudeks tõlgitakse, tegelikult aga: "kani miso is whatever is left after all the white meat is taken out of the crab – a nasty looking concoction of internal organs such as livers and pancreas, intestines, their contents and just a little bit of the actual brain". Ja mis kõige veidram, see asi kõlbas süüa.
Cheers,
Hedi
