Idee, et sisse söödav toit meie käitumist ja olemist väga otseselt mõjutab, ei tule vist enam kellelegi üllatusena. Väga süvenemata tuleb endal kaks ja pool selget näidet pähe, mida kuskil mujal postitustes küll puudutatud, aga koondaks need siia kokku.
Exhibit a - suhkur. Muu kaifilt vaheldusrikka kärgperekonna juures on mind õnnistatud paari hetkeseisuga veel õndsat lapsepõlve veetva õe-vennaga, kelle toitumine algusest peale praeguseks siit ilmast lahkunud H tundliku organismi tõttu päris korraliku teadlikkuse vaimus kontrollitud on. Kommide-kookide vmt'ga maiustamist näiteks üldiselt ei toimu, suhkru tarbimine on äärmiselt piiratud, magustoiduks ollaks äärmiselt rõõmsad peotäie rosinate või riisikreekerite üle. Muuhulgas on tegu nii mõistlike lastega, nagu mina veel elus kohanud olen. Seda viimast siis täpselt esimese ettejuhtuva sünnipäeva vmt'ni, kus ikka rohkem lubatakse, sest noh, pidupäev esiteks, ja teiseks nina all torti söövad täiskasvanud üldiselt ka just kõige suurema enesekontrolliga eeskujuks ei ole. Igal juhul on sisse söödava suhkru mõju kõrvalt täiesti hirmutav jälgida. Kus enne lapsega asjad läbi rääkida ja seletada sai, seal on nüüd ainult jonn ja viha, kui varem ära väsides lihtsalt magama mindi, siis nüüd on enne kindlasti veel vaja mingi suurem pahandus korraldada, midagi tahtlikult lõhkuda jne. Paneb ikka mõtlema küll, kui palju enese igapäevasest olemisest, tujukusest ja terviseprobleemidest lihtsalt ja labaselt suhkrust tingitud on.
*olen täitsa teadlik, et siia saaks mustmiljon artiklit ja uuringut linkida, aga täitsa ausalt, mulle piisab sellest isiklikust kõrvalt vaatamisest küll.
Exhibit b - kohv. Situatsioon: mingil põhjuselt väga lühikeseks jäänud pühapäevaöö, millele järgnes terve esmaspäev olulisi ettekandeid, mille maha magamine valikus ei olnud. St segasin kokku kolmandiku tassi kohvipulbrist-suhkrust-piimapulbrist-veest koosnevat vedelikku, jõin selle pingutusega ära ja siis hüppasin päev otsa toolil üles-alla ega suutnud midagi teha. Hommikul kümne ajal tarbitud õuduse tagajärjel ei suutnud magama jääda enne kui öösel kolmest, mis järgmise päeva hommikuse 7se äratuse raames muidugi eriti kehv variant oli. Okei, üles sain, tööle kohale ka, millegi mõistliku tegemisest ei tulnud endiselt midagi välja, aga kuidagi sai päeva õhtusse venitatud. Loomulikult eeldades, et kukun varakult ära. Aaaaga kus sa sellega. Teise unetu rähklemisega pooltäidetud öö sain hoopis. Niiet jah, olgu tundlikkus kohvile pealegi mingil määral geneetiliselt determineeritud, aga juttu, et 'kõik need päeva jooksul joodud kohvid MINU und küll ei sega, sest ega ma peale kella kuut ju ei joo', ei usu ma ilmaski. Muidugi üldjuhul langeb tundlikkus üks kõik millisele ainele, kui sellega stabiilselt kokku puutuda, niiet kardinaalseid efekte ise märgata ei pruugigi. Aga küsimuse, kas tahta oma organismi konstantselt sellises seisus hoida, et kõik närviretseptorid ergastunud olekus on (või kuidasiganes kofeiin ka töötab), võiks eneselt ikkagi küsida.
*olen täitsa teadlik, et teine unetu öö oli suure tõenäosusega mitte enam otseselt kofeiinimolekuli mõju, vaid kõige selle teisese keemia ja pisut pikaajalisemate muutuste tagajärg, mille kaskaadid ootamatu kohvilaks vallandas.
Exhibit c - roheline tee. Poolikuks näiteks loen seetõttu, et kuna pärineb see päevadest, mil toitu ei tarbi, ei saa efekti kohe kuidagi kõigest muust kehas toimuvast ebatavalisest eristada. Igal juhul kui tavapäeval joon kuskil 2(-4) tassi rohelist teed, siis paastu ajal läheb number üles 3(-5)'ni, mis ei ole küll eriliselt suur tõus, aga toidu või muu joogiga lahjendamata on igati alust eeldada, et toime tugevneb. Oma kolmekuuse kogemusega võin kinnitada, et tooniandvaks on kartustele vastupidiselt kujunenud nii pulbitsev vaimne energia, mida hea töösse suunata, kui selle täiesti meeletu füüsiline counterpart, mis mind just neil päevadel iga kord jooksma või ööks tantsima viib. Kui eelkirjeldatud kohvi-tundlikkusega kõrvutada, tekib idee küll, et kustkohast see lisaenergia pärineb. Mainima peab küll, et kohvist erinevalt ööunele tee (mida ma küll niikuinii peale kella 16/17 ei joo) mingit tuntavat mõju avaldanud ei ole.
Cheers,
Hedi
