Sellest, kas inimene on vasaku- või paremakäeline, saab muuseas aru mõnda aega kasutatud teekruusi servale huultest tekkiva tanniinilaigu paiknemise järgi.
Kyozasid ON võimalik üle keeta. Ughhh. Aga spetspulgad on priimad ikkagi.
Must tee suhkru ja piimaga päästab päeva, kui elutempo tavajaburusele otsa keevitada näiteks tänane. Kujuta ette Jaapani bürokraatiat. Nüüd korruta see suure labori asjaajamise, 30 pealise ja suhtkoht üle aasta vahetuva töötajaskonnaga. Mis omakorda korruta 30 aastaga. Sest just niipalju top secret (no okei, see viimane on kerge liialdus aga...) dokumente ajasime täna läbi nelja alalõpmata ülekuumenemise tõttu koomas paberihundi (olles enne need lehthaaval kilekaante vahelt välja kiskunud, kirjaklambrid ja kileosad ära rebinud/lõiganud, tavaprügisse sobivad paberid välja sorteerinud jnejne). Aga appi, kuidas tahaks need kümned ja kümned prügikotitäied paberipudi, mis praegu koridoride seinaäärseid vooderdavad, kuskile kunstlume pähe mängimiseks kallata (aga palun, kodumaa, selle pärast teil seal maa valgeks saigi, empaatia). Jube tore oleks seda hullumaja ette teada olnud, muidugi, eriti kui järjekordse ettekande tegemiseks napilt kaks päeva aega ja isegi õieti alustanud ei ole kõigest muust jurast rääkimata.
Random though of the day: kui keeruline on olla meesgünekoloog?
Ühtlasi D-6 kuni veel hambad lõhkumata, tahket toitu süüa ja kindlalt häälepaelu kasutada saab. Ses mõttes on ikka lihtsam kiirabist otse opile sattuda, läbi valude ei jää nii palju ajumahtu üle kõige pärast muretsemiseks, mis valesti minna võib.
(Ja ajab hulluks, kuidas üks blogiidee, mida eile üles kirjutada ei viitsinud, end enam kätte ei anna.)
Cheers,
Hedi
