Kergelt äärmuslik variant ülekaalulisusega tegelemiseks: kombineeri pikemat sorti deprekas mandlioperatsiooni ja nädalaajase vedela riisupudru ehk okayu dieediga. Sinna otsa lisa üsna seletamatu nähtus, kus peale oppi šokolaad täiesti mõru maitse on omandanud. Yup, päriselt - kõik muu toidukraam paistab tavapäraselt käituvat, aga vahet ei ole, kas valge või piima- või tume šokolaad, kõik maitseb nagu mingi eriliselt mõru rohi. Midagi veidi sarnast on korra varem ka juhtunud (reaktsioonina ühele konkreetsele ravimile) aga siis olid kibedad kõik asjad, mis just suure koguse suhkruga kõiki muid maitseid ära ei tapnud... ehk siis veidi süsteemsem ja loogilisem reaktsioon kui praegu käsilolev. Nojah, ega magusasöömise vähendamine tervisele kahjuks tule ja tulemusena on sahtlisse päris hulka näkse ja maiustusi kogunenud, mida enese puhul kunagi võimalikuks pidanud (oi, kui hästi meeles need T sahtlid, kust külla minnes alati midagi head sai, sest tal magusat lihtsalt ei kulunud). Ei tea, kas kunagi oma kollektsiooni tarbimiseni ka jõuab küll. Võimalik, et asi ajutine, muidugi, ja näiteks nendest valuvaigistitest tingitud, mida endiselt neelama peab, et normaalselt elada saaks. Igal juhul on see hea võimalus ammu listis olnud "weekly challenge - no sweets" ära teha.
Nagu N-senseile lubasin, harjutan toore kala söömist ja iga kord, kui kuskil pakutakse, vähemalt ampsu proovin. Ja löö või maha, paistab, et asjad arenevad. Kui see pealt kergelt kõrvetatud lõhesushi Kurasushis klassifitseerus viimati juba täiesti maitsvate toitude alla, siis eelmise reede labori bonenkail (otsetõlge: unusta-aasta-kohtumine... tavaliselt töökaaslastega ja jah, sisaldab üldiselt hulgaliselt alkoholi kui parajasti mitte pooliku kurguga olla... kuigi tolle izakaya litšivein ja kodutehtud makgeolli said küll õnneks ära proovitud ja OMG aga need olid head!!) pakutud asjadest, mis aasta tagasi veel täiesti kategooriliselt toore ehk söödamatu kala alla kuulunud oleks, mõlemad olid ka täiesti... toit... ühe marineeritud variandi puhul ei piirdunud isegi vaid ühe kohustusliku ampsuga vaid võtsin juurdegi (ise ka hästi ei usu).
Mingil hetkel lugesin artiklit mandliopist taastumise kohta, kus muuhulgas mainiti, et UK's (kõigist muudest kohtadest erinevalt) julgustatakse patsiente võimalikult kiirelt taas normaalset toitu sööma hakata. Et tahkem toit puhastab kurku või midagi taolist. Noh, päris nii julge ma ei ole, aga mingi tõetera võib seal olla küll. Hoiatus nõrganärvilistele, ärge edasi lugege! Nimelt jagelesin taastumise esimesed paar nädalat pidevalt sellega, et toidupalad kuskile poole kurgu peale kinni jäid. Enamuse sai alla neelatud, aga kuskile olid koorikud mingi sopistuse moodustanud, kuhu siis toiduosised (eriti banaanid, need kuradi banaanid, ei tea, mis neil minu vastu on) kinni jäid. Päris hinge kinni ei võtnud aga väga väga rõve (ja valus ofc) oli igatahes. Kuni siis täpselt kaks nädalat peale lõikust kontserdile läksin (ja ohh, sellest saab veel üks pikem jutt siia, kui emotsioonid piisavalt kontrolli alla saan, et reaalselt istuda ja kirjutada, mitte juba paljast mõttest sisemus vingerdamas mööda tuba ei tõmble) ja seal meeltesegaduses omale taignas friteeritud krõbekana viilaka soetasin ja selle üksisilmi hiigelekraanidelt detailideni tuttavaid muusikavideosid neelates ära sõin. Umbes poole fileetüki peal peal jõudis kohale, millega tegelen, kui miski tõepoolest kurgus kuskile liikus ja umbes viis minutit paanikat üle elada tuli, et ega nüüd seda paljuähvardatud verejooksu ei teki, mille pärast kontserdist ilma jääks. Ei tekkinud ja... oehoehiiih (aga see pidi teine postitus olema...) Igatahes probleem kurku kinni jääva toiduga on peale seda kadunud, niiet hat tip Suurbritannia arstidele.
Cheers,
Hedi
