Ilmad külmad, isegi lund sadas eile, toas välistemperatuuriga võrreldav olek. Teed lõputult lürpida ei suuda (no ja tualetipause külmas ruumis tuleb palju teha, kui joomisega liiale minna). Aga supp söögiks klapib küll praegu. Tänane variant: vesi potti, sügavkülmast varem valmis lõigutud (magusa) kõrvitsa kuubikud kogu täiega sisse, koorimata porgand käes üsna õhukesteks viilakateks, kaks koorega kartulit samamoodi, kääridega (yup, töötab, pole varem selle peale tulnudki) pikad õhukesed lihaviilud ampsusuurusteks lõikuda, kolm teelusikat mett, veerand tassi mirinit, teelusikas soola, heldelt mingit suvalist Itaalia maitseainesegu, muid toimetusi tehes veerandtunniks tulele unustada, kaussi ja söögiaeg. Täitsa ausalt üks kiiremaid (nii ettevalmistuste kui valmimisaja poolest) ja parimaid asju, mis viimasel ajal köögist tulnud on.
Ühtlasi tuli üks päev jälle pähe, et mis ajast ma õigupoolest nii lambist ja piirideta süüa teha olen mõistnud, ei suuda meenutada, võimalik, et on kuskile kirja saanud juba aga... Eiteamitmekordne aitäh H'le, kes minu esimesel Austria lustikal kämpas üks hetk teatas, et "Kuule, ma tahaks munaputru süüa, ole hea, tee!" Mõista-mõista, kas sihukest asja varem teinud olin või ei... Aga mis seal ikka, pann priimusele ja tuld. Sealt edasi oli ainult tillutillu kukesamm selleni, et järgmistel klubiüritustel kolmekümnepealistele seltskondadele mitu päeva jutti keedetud-küpsetatud-wokitud sai, eraeluline kokkamine igatahes enam pinget ei pakkunud. Ja tollest punktist mõni aasta hiljem klassivennalt sünnipäevakingiks saadud buklettraamatuke "Appi, õhtusöök neljale!!!" vmt, paneb tänaseni pihku itsitama, tänud, S, selle mälestuse eest hihihi.
Lisaks on siin kätte jõudnud maasikahooaeg. Yup, just nii, keset talve. Mingil totaalselt seletamatul põhjusel on aastavahetus Jaapanis üle võetud kõikvõimalike maasikamaitseliste toodete poolt, millest ehtsaim ja ihaldusväärseim on kondenspiimaga värsked maasikad. Äärmiselt vahva kaasnähe on aga siin-seal linnajagudes hõljuv maasikalõhn. Sotti ei saa, kustkohast ja miks pärineb, aga õndsa naeratuse toob küll lõhnafriigi näole, kui ikka viis minutit järjest rattaga sellest pilvest läbi sõita.
Lisaks on siin kätte jõudnud maasikahooaeg. Yup, just nii, keset talve. Mingil totaalselt seletamatul põhjusel on aastavahetus Jaapanis üle võetud kõikvõimalike maasikamaitseliste toodete poolt, millest ehtsaim ja ihaldusväärseim on kondenspiimaga värsked maasikad. Äärmiselt vahva kaasnähe on aga siin-seal linnajagudes hõljuv maasikalõhn. Sotti ei saa, kustkohast ja miks pärineb, aga õndsa naeratuse toob küll lõhnafriigi näole, kui ikka viis minutit järjest rattaga sellest pilvest läbi sõita.
Cheers,
Hedi
