Pole palju paremaid jooke, kui tänavanurgalt jäävannist võetud roheline pudelitee, kui 30+kraadises kuumas jupp aega üksi yukatat selga ajada oled üritanud ja peale seda kibekiirelt tibusammudega pool tundi sihtkohta tippinud, end rahvamassist läbi murdnud, et poriloiku astunult sõprade saadetud sõnumit läksime-mujale-seal-polnud-hea lugeda.
Vesi sidrunimahla ja tilga vaniljeessentsiga on päris mahemuhe suvejook.
Vahel on kaks tundi porgandina põrandal istumine ja šokolaadikarpide juppideks lõikamine täiesti adekvaatne tegevus.
Geniaalne hetk, kui suvalises izakayas suvalist umeshu'd küsid ja sulle absoluutset lemmikut serveeritakse... no selle eksimatult maitse järgi ära tundmine on kah päris.. mm.. cool.
Aga kohalike komme loomadest kõige veidramaid juppe süüa, on ikkagi kahtlase väärtusega. Ja ei ole, et "oleme kokkuhoidlikud, kasutame kõik jupid ära" või et kõik need maksad ja südamed ja nahk ja kanavarbad ja iga võimalik jupp sisikonnast odavamad oleks või kiiremini lauda jõuaks või midagi, pigem vastupidi. Tule taevas appi, kui valima peab, kas korralik tailiha või nood jubedused... Aga tellitakse ja kiidetakse taevani :S.
Oh, aga selle seedekulgla vmt nimi, mis meekärge meenutas, oli igatahes geniaalselt valitud - hatchisthsth, tõlkes 'mesilase pesa'.
Mis on tõenäosus, et to-do-in-two-hours listi neljast eestikeelsest punktist neli J tähega algavad, nagu äsja juhtus?
Cheers,
Hedi
