... sedapuhku, mitte loodusest. Kuigi iga teine söök on kohapeal leiutatud ja vahel sai miskit joonistatud, tindiga mässatud, kaarte meisterdatud, riideid parandatud ja muidu igapäevaprobleeme lahendatud, tekkis üks hetk tunne, et kunagine loovus on täitsa kadunud. Selline, mis kunagi igas pakendis ja muus prahis võimalust nägi nukumajja uus asi meisterdada. Või mille abil mingid aastad laboris teadusprobleeme lahendada kannatas. Või paari päevaga arvutimängu tarbeks uus universum (mitu variant tegelikult), rassid, kultuurid, ajalugu, põhipoint jne välja mõeldud. Ja mitte vist kõige kehvemini, kui arvestada, et kuigi ma selle projekti elu-olude sunnil päevapealt pooleli jätma pidin, näikse ülejäänud tiim kogu edasise story minu algsete ideedele ehitanud olema. (Eks ma nostalgia pärast veidi erapoolik ikka, aga paistab väga vinge asi lõpuks välja tulema, kui kõik hästi läheb.)
Sellest ärevusest, et äkki ma enam ei oskagi midagi loovat teha ega ideid genereerida, sai muuhulgas alguse ka praegu käsilolev blogipostitus-igasse-päeva ralli. Tuleb küll tunnistada, et natuke on see ka vist liiale läinud - kui varem sai märkmikusse päevase "creativity" juurde linnukesi nii kokkamise, joonsitamise, värvimise, aianduslahenduste eest, siis nüüd muudkui kirjutan jaburusi kokku.
Aga võib-olla oli kasulik kah. Uue väljakutse otsa komistasin nimelt - ideede ja lahenduste genereerimine veebilehekülgedele (hetkel üks kitarritöökoda ja üks restoran). Ehk natuke libaturuuuringut (loe: teiste lehekülgedel kolamist) + hulka siin-seal torkimist ja pedantsust (et olemasolevas vigu leida) + kõhutunne, mida rahvas tahab ja mis neid ärritab + sületäis ideid jaburast kasutatavateni. Ja neid paistab praegu vähemalt jätkuvat. Veidi on nendest vaestest arendajatest ja projektijuhtidest küll kahju, kes mu lõputuid lehekülgi märkmeid lugema ja mõistma peavad...
Cheers,
Hedi
