Millalgi ammu-ammu lapsena sai mõned korrad söödud. Kus ja miks ja mismoodi, pole enam aimugi. Korra oli laboris üritus. Ja üks meeldivapoolne šokolaadifondüükogemus ka mõni aasta tagasi. Aga mingil põhjusel ei ole see just päriselt see toit, mis pähe kargab, kui õhtusöögiks ideed vaja.
Aga näe, lähed asendusteed otsima (sest toda lemmikut vist kohe tõesti enam ei imporditagi, isegi sildid on poodidest kadunud), leiad täitsa armsa telliskivimustriga pappkarbi, suur silt "fondüü" peal. Katakanas muidugi, st läheb jupp aega, enne kui aru saab, millega tegu. Igatahes - tegudele.
Dippimiseks värsked minitomatid; eelmisest päevast üle jäänud ahjulihast välja kihistunud searasvas praetud paprika; samas kergelt röstitud 2 cm paksud baguetiviilud (kel süüa luba); maisileib (mina); popkornkana. Salatileht roheliseks kõrval, töötas ühtlasi kena tilgapüüdjana.
Fondüüpakendusmajandus oli väga nunnu - pappkarbil ühes küljes avamis-sulgemisriba, ühel lapikul küljel eraldatav ring, juustukaste plastikkotist kaasas olevasse fondüünõu kujulisse plastkaussi, mikrolaineahjus kiirelt soojaks ja sama kausiga välispakendi kunstipäraselt joonistatud rõngas-hoidikusse. (Oi, õudne kirjeldus sai praegu, aga mis teha, uni on peal..)
Ideid, mida dippida, oli muidu veel: viinerid, popkorn, jämedad praetud kartuliviilud jne. Aga katsetatutest olid minu vaieldamatud lemmikud minitomatid. Kuidagi väga klappis selle kergelt plastikuse (ja kui aus olla, ilmselt mitte kuidagi reaalse fondüü moodi oleva) "juustuga". Kana oli ka mõnus, D kiitis saia. Maisileib aga, oli totaalne õudus - peale esimest ampsu sai sellest kiirelt hiljem tarbimiseks määratud meega magustoit. Paprika oleks sama hästi ka grillimata jätta võinud.
Kokkuvõtteks oli selline kodune südantsoojendav ettevõtmine. Ärge ainult ühelegi prantslasele, autrialasele, või kustiganes see toit ka algselt pärit, mainige, et seda fondüüks kutsun, deal?
Järgmine kord siis aretab ise from-scratch juustukastme... Because I can.
Cheers,
Hedi
