Mis saab, kui kolmandat nädalat järjest hambaarstil käia tuleb. Kalasupp. Või no peaaegu.
Arst on nagu kiuste teisel pool toidupoodi ja, harjumus, nagu ta on, eks ikka astub mööda minnes läbi, isegi kui külmik parajasti puupüsti täis olema juhtub. Seda megapakki kolmesajajeenist tuunikala meeles pidades, mille tädike just nina eest ära näpsas eelmine nädal, kiikasin kalariiulisse ka. Oli alles saak - isegi minul võttis silmad krõlli, kui suur valik imeodavat kala müügil oli.
Aga ma sisemaalane ju ei tea kalast suuremat midagi, pildistasin ja sõnumineerisin ja helistasin teadjamatele, et mida võtta, mida jätta, vastuseks ei kippu ega kõppu - teadja oli parajasti kuskile töösse uppunud. Seega tühjade kätega koju, et uksel poolpaljale (vahepeal sõnumeid lugenud ja parajasti riietuvale) D'le otsa joosta, sest vot seda ja toda kala vaja.
Ja no nii ta siis läks, kust ma äsja tagasi jõudnud. Läheb kümme minutit, läheb kakskümmend, kolmas ka vist juba. Pood, muuseas, on 5 min tee kaugusel. Lõpuks tuleb tegelane kergelt süüdlasliku näo ja suure kotiga, oli teine pikad jutud kalamüüjaga maha pidanud, et mida ja kuidas valmistada. Jah, paar päeva muud nüüd ei söö.
Tänaõhtune variant (mis minust küll puutumata jäi, hea ajastusega eilsed kanaülejäägid): suursilm tuunikala (otsetõlge) sashimivariant riisil avokaado ja sojakastme-wasabiga. Aga mitte tavaline lõigutud sashimi, kus sa sellega, tegu mingi erilise kondikihtide vahelise osaga kalast, mis kõigepealt lusikaga, haha, välja tuli kraapida.
Homset juba kardan - toda tume-tumepunast elukat tuleb keetma hakata...
Cheers,
Hedi
