Üle aasta tagasi kraanikausialuses kapis korda luues sain näpud korralikult tulitama, kui mingi ilge rauast plaadikolakas vales suunas ümber otsustas kukkuda. Seal põrandal peadpidi kapis näpud suus istudes kratsisin tükk aega kukalt, et millega tegu. Selgus, et see koduloom on üle mitme gaasiaugu pliidile sätitav grillplaat. Pühkisin tolmu maha ja sinnapaika ta jäi.
Kuni eelmisel sügisel koduse liba-tex-mex toiduga katsetama hakkasime, mille puhul plaat maisitortillade kokku kõrvetamiseks appi tuli. Peale selle hoo möödumist sai asi (hmh, peaks nime välja mõtlema - instrumentidel enamusel on...) aga taas pisukese puhkuse.
Nii umbes-täpselt uusaastaööni, mil (nigu hooajalisuse postituses kribatud) kodupoodi wagyu müügile toodi. Selleaastaseid õhukesi viile (eelmise aasta steigi asemel) sai jooksu pealt grillplaadil praetud, kergelt kastmesse (mingi sojakastme ja puuviljapüreepõhine seesamiseemnetega pudelis grillkaste - täiesti jumalik) dipitud ja siis pliidi kõrval seistes riisi ja seenekausi kohalt söödud. Ja assa, kus oli mega.
Aga et asi ikka korralikult testitud oleks, oleme järgnevate nädalate jooksul sama meetodiga hulka muid (normaalses hinnaklassis) lihalisi ka ära katsetanud - no ikka totaalne lemmiktoit praegu!
Heh, aga pole viga, küllap see hullus ka möödub. Geneetika loeb vist ikka, hehe, kui empsi "mõnusa maiuse" ja muid spetsiifiliste maiustuste hooge meenutada.
Cheers,
Hedi
