Kraamisin tube. Nagu ikka. Leidsin teibikarbi tagant paki kodumaiseid (ja potentsiaalsetelt saatjatelt uurimisest hoolimata teadmata teed pidi siia jõudnud) kergelt vananenud alkoholikomme - pooltel sisuks Vana Tallinn, pooltel Viru Valge. Teada värk, et ühed Kalevi (ilmselt, no kelle muu) vanakapralineed on superhead. Ja et viin pole just parim asi, mida šokolaadi sisse pista. Seega ootused ühele maitsekombinatsioonile olid kõrged, teisele.. noh..
Jaaaaa, ei. Nirud, no nii pehmelt öeldes, mõlemad. Valgeid oli D nõus sööma, mina mitte. Ja mis pruunidesse puutub - oleks päris lõbus olnud, kui keegi maitsmise ajal meie näoilmeid pildistanud oleks.
Natuke kriis tuli kohe peale, et mis nüüd siis teha, teisest ilma otsast tulnud haruldane kraam. Istusime, mõtlesime, taipasime, et eraldivõetult pole need šokolaadi-suhkrukommid ju väga hullud. Ja küllap sisu ka millekski tarvitada mõikab. Pisike auk noaga sisse, kallab tühjaks ja...
Järgmisel hetkel tulen teisest toast tagasi köögilauatäie kunstiliselt pronksja vedeliku loiku puistatud sokolaadi-suhkrupuru imetlema. Tuleb välja, et see va suhkrukristallikoorik, mis alkoholi kommides sees hoiab (no enamasti, üleilmatranspordi ajal juhtub nii mõndagi), ei allu just kõige paremini augustamisele - pigem nagu plahvatab, kui noaga torkima minna.
Igatahes. Osa Vana Tallinnat õnnestus sellest hoolimata kaussi püüda. Millele järgnes teine mõttepaus, et mis nüüd siis selle purustatud kommihunnikuga teha.
D's random idea to the rescue: can toss the sugar into a cup of tea, the leftover herbal taste from the liquor should be nice too. (Not that we usually put sugar in our respective teas. Yep, very proud, struggled and suffered and got rid of that particular vice... ja taipasin just, et vahetasin sujuvalt paragrahvi algusest kirjakeele ära. Oeh. Või oih?)
Igatahes, tass kuuma rooibost lauale, kommid sisse... ja muidugi oli hajameelne professor selle pisiasja ära unustanud, et lisaks suhkrule, on nende koostisosaks ka šokolaad. Aeg taas istuda ja nõotu näoga vaheldumisi teetassis ulpivaid pruune klompe ja üksteist vahtida. Muidugi, egas ideed veel otsas polnud - lahenduseks kallasime piima ka juurde. Kõlab piisavalt koledasti?
Aga võta näpust, võtsime julguse kokku, degusteerisime ja täitsa kobe oli! Midagi magusa kakao ja chai vahepealset, kerge hõõgveiniaromaatsus taustaks.
Õhtupoolikul sai ka tassi musta teega sama nalja tehtud, meeldis isegi rohkem.
Loo moraal - tee jaburaid asju, vahel näkkab.
Cheers,
Hedi
Hedi
