Ühel nädalal (ja tõesti ainult ühel, kuid tagasi, rohkem pole näinud... kookoserullidega sama teema, urr) müüdi Hanamasas õhitud riisi.. ee.. küpsiseid? ..leibu? ..kooke? No neid kergelt plastiku maitsega peamiselt õhust koosnevaid asju, mida hipsterid söövad, mis Eestis juba palju aastaid igas poes saadaval. Ja millede boonuseks on gluteenivabadus või krõmpsumine - mis kellelegi parajasti oluline.
Viimast viilu hävitades kerkis küsimus, kas miskit sarnast on võimalik ka kodustes tingimustes valmistada. Tuub õpetas kiirelt, et õhitud (mitte briketiks pressitud) riis on Indias tavaline tänavatoit, valmistatakse otse lahtisel tulel kuumaks aetud suures metallwokis vulkaanilises liivas, et terad igast küljest ühtlaselt ja kiirelt kuumutatud saaksid.
Liiva, lõkke ja hiigelkausiga on korteris veidi keeruline, küll aga leidub siin gaasipliit, praepann ja pakk peensoola. Mõeldud, tehtud, toimib. No nii mööndustega.
Katsed:
Variant 1: kuiv, keetmata riis pannil pruuniks tõmbumiseni kuumutatud tassitäide peensoola, pidevalt segada. Paari-kolme sekundiga hakkavad riisiterad paksemaks plõksuma. Jämedast sõelast läbi, et soolast lahti saada ja näksima.
Variant 2: riis enne kuumsoola panemist kergelt niisutada, kõik muu sama.
Variant 3: riis kergelt niisutada, seejärel uuesti peaaegu ära kuivatada ja soola.
Variant 4: riis keeta, sõrmeotsasuurusteks tükkideks mudida, kuivatada, soolatöötlus.
Tulemused:
1. riis (mis meil muidugi pole selleks otstarbeks mõeldud, tavaline lühiteraline söögiriis) õhkus küll, päris mõnus oli näksida, suurus muidugi kommertisaalse variandiga võrdlust ei kannata.
2. ära nii tee, tulisoolane sai :(
3. pmst toimib - parem plahvatavus, kui 1. puhul, ülearusest soolast saab lahti teri kergelt hõõrudes.
4. et kõik ausalt üles tunnistada, ei proovinud, liiga pikk mässamine tundus, aga kahtlustan, et oleks kõige parem.
Cheers,
Hedi
