Katsu, mis ma katsun siin postitustes ja mujal märkmetes eesti kirjakeeles püsida, mõtlemine on igapäevaselt ikka totaalselt inglisekeelne. Koroona- ja talveperioodil suhtlust ümbruskonnaga nii vähe, et isegi jaapanikeelsed väljendid ei tiku eriti keelele enam. Seega sain äsja järjekordset inglisekeelset e-kirja kokku klõbistades korraliku šoki, mis käesoleva järjekordselt-blogi-temaatikat-eirava mõtte inspireeris.
Sõnad, laused ja paragrahvid nimelt, seadsid end ootamatult ja sisuliselt minu vahelesegamiseta ikka korralikult väljendusrikasteks ridadeks, vähemasti pealtnäha tasemel, mida mõnest editeeritud kirjateosest leida ootaks. Ehk: selle konkreetse keele väljendirohkus on viimase nädalaga absurdselt kiirelt tõusnud. Peaaegu-kindlalt-põhjus: üle kirjeldamatult pika aja võtsin ja lugesin läbi (et mitte öelda neelasin alla.. haaaa, näe toiduteema) paar (no okei, okei, viis) raamatut. Ja tegu pole isegi mitte mingit pidi brilliantsete tekstidega, täiesti suvalised ekraanilt loetud keskpärases keeles apokalüptilised fantaasiaromaanid (kuigi peab tunnistama, et kirjaniku stiil on seeria edenedes veidi paranenud). Aga jah, efekt on väga selgelt tuntav. Viis pluss, ajud on veidrad ja mõtisklused teemal, et huvitav mida lingvistiharidusega A ja M asjast arvaksid.
Cheers,
Hedi
