Katsun kiirelt enne järgmiseid söögikeelde majast igasuguse ebatavalise toidu varud ära tarvitada. Tähtajast ammu üle krüsanteemivõrsemochi on igatahes praetud kujul hulka söödavam, kui keedetult, eriti kui hiigelkoguse konserveeritud punase oa pastaga üle ujutada. See konkreetne kraam tuli hulk aega tagasi naabrionult kingiks, aga kuna pole nende veidrate "kuivkuubik"mochidega seni rinda pistnud, ei osanud nagu asjast suurt midagi arvata ja jäi seisma. Muuseas, värsked, toored, muu toidu osana, magustatud pallikestena, Kyoto spetskolmnurkmaiustustena (yatsuhashi), kaneeliga kuivatatud, friteeritud, isegi ise-pargis-puunuiaga-riisist-tambitud, sembeks õhustatud, paraku ka tapvad ja igal muul kujul mochid on suht tuttav teema.
Igatahes lugesin lõpuks pakilt välja, et lihtsaim valmistusviis on kõige (sisemise paksu kile-) pakendiga vette pista ja paar minutit keeta. Uhhh, ei soovita - välja tuli ligane ülikleepuv kergelt kibe lärakas.
Täna viskasin katseks tilga õliga (ja sedapuhku peale! pakendist eemaldamist) teflonpannile ja lasin mõlemalt küljelt ehk kolm-neli minutit "praadida". Ülinaljakas toit valmistada - algselt nagu kõva kuiv plastikklots muundub kuumas mingi maagia abil üleni pehmeks, pannipinnaga kontaktis olev osa sulab, mullitab ja lõpuks karamellistub krõbedaks koorikuks. Tavaliste valgete mochide praadimist-paisumist näeb siin suvalises videos. Mul olid maitsestatud rohelised ja ühtlasi vajutasin kogu küpsetusprotsessi ajal järjest lapikuks, et krõbeda pinna ala võimalikult suureks saaks. Täitsa vabatahtlikult sööks veel. Eks peab need klassikalised valged ka mingil hetkel järgi proovima.
Cheers,
Hedi
