Vist olen kurtnud, et Jaapan ei tea siidrist ööd ega mütsi. Sõna "cider" tähistab siin traditsiooniliselt alkoholivaba kohutava maitsega keemilist valget limonaadi (kujutle: Kellukese halvaks läinud nõbu). Kuskil ehk viis aastat tagasi hakkasid vaikselt poenurkadesse ilmuma pisikesed klaaspurgid sildiga "hard cider", mil sisuks põhimõtteliselt toosama limonaad, millele sisse segatud kollast toiduvärvi, alkoholi, ja õunalõhnalist nõudepesuvahendit. Viimased kaks-kolm aastat on hingehinna eest saadaval olnud ka juba reaalselt õuntest valmistatud siidrilaadne, aga tulimagus, jook. Ja nüüd (dieedi tõttu edasi lükkunud jõulude-aastavahetuse-sünnipäeva tähistamiseks) leidsin pudeli sama firma õuna-mustsõstrasiidrit, mis oli... reaalselt mega!
Ei tea, kas olen toidukeeldude pausi tõttu hinnangutega leebe; või lihtsalt ära unustanud, kuidas naturaalsed pärissiidrid maitsevad; või nii kohaliku maitsebuketiga harjunud, et ei tuvasta enam solki; või on nad tõesti lõpuks selgeks õppinud, kuidas siidrit teha (uh, või importida, ei tea tegelikult, kas see kohalik toodang või mitte), ja ongi kvaliteetse tootega tegu; või on keemia nii heaks läinud, et petab täiesti ära... Igatahes, mina tahab veel, heh. (See on ilmselt tervise vaatepunktist kasulik, et peaaegu kindlasti oli tegu mingi hooajalise limiteeritud tootega.)
(Lisaselgituseks: kuna nii alkoholitööstus kui ka õunakasvatus on teatud Jaapani piirkondades respekteeritud tööstusharud, on seal ilmselt korralikku siidrit toodetud ja müüdud teadmata pikka aega. Riik on ainult tiba liiga suur, et kaugeid külasid pidi aardeid otsida kannataks, seega olen paratamatult oma kohalike toidupoodide valikuga piiratud.)
Cheers,
Hedi
