Niiet sojakastet juuakse kuumalt. Teed
aga selle eest külmalt - erinevaid pudeliteid ei
jõua poes kokku lugeda, automaate tänavatel, millest neid samuti osta saab,
veel vähem. Siinkohal tähelepanek, et need ei ole läänelikud jääteed,
mõnusad ja magusad... kes maitset tunda tahab, tehku KANGE maitsestamata roheline või must
tee, jahutagu maha ja joogu nii nagu on. Koduses keskkonnas, nagu mul näha õnnestus (aga
sellest millalgi hilisemas postituses), võetakse teepakid
(kui ma ei eksi, on tegu tihti gyokuro nimelise asjaga), valatakse leige vesi peale ja jäetakse niimoodi seisma.
Väga popid on ka piimaga
teed. Sama moodi külmad ja pudelis, aga nendesse on õnneks või kahjuks ka
suhkrut lisatud. Ühe sellisega kohtusin oma esimesel õhtul Jaapanis,
ning see lahendas mu suure mure, et kuidas ma oma hommikuse äratusteeta
hakkama saan, kui temperatuur on üle igasuguse mõistliku teejoomise
piiri.
Kuigi see külma tee jutt on praeguseni tipptopp õige (pole veel kedagi kuuma teed joomas näinud) eeldan, et millalgi nad seda siiski teevad. Üks esimesi missioone peale kohale jõudmist, asjade nagu pangaarved, orientatsioonid ja rongiliiklus hulgas, oli leida kuskilt korralikku senchat. Esimene üritus luhtus, kuna kohalikus toidupoes suutsin leida vaid Liptonit ja muid toredaid musti maitsestatud teepakke. Plaan B mõni korralik teepood leida, pole ka siiani korda läinud. Oma tee ma kätte aga sain ning sealjuures sellestsamast toidupoest. Ehk siis Jaapanis on tee ja jaapani tee kaks täiesti erinevat asja, mille tõttu neid tuleks otsida poes üksteisest võimalikult kaugel asetsevatelt riiulitelt :) .
Kuigi see külma tee jutt on praeguseni tipptopp õige (pole veel kedagi kuuma teed joomas näinud) eeldan, et millalgi nad seda siiski teevad. Üks esimesi missioone peale kohale jõudmist, asjade nagu pangaarved, orientatsioonid ja rongiliiklus hulgas, oli leida kuskilt korralikku senchat. Esimene üritus luhtus, kuna kohalikus toidupoes suutsin leida vaid Liptonit ja muid toredaid musti maitsestatud teepakke. Plaan B mõni korralik teepood leida, pole ka siiani korda läinud. Oma tee ma kätte aga sain ning sealjuures sellestsamast toidupoest. Ehk siis Jaapanis on tee ja jaapani tee kaks täiesti erinevat asja, mille tõttu neid tuleks otsida poes üksteisest võimalikult kaugel asetsevatelt riiulitelt :) .
Endast lugupidavates poodides ja automaatides on olemas ka
coca/fanta/sprite, mille maitse on aga millegipärast hoopis teine, kui
see, millega harjunud. McDonaldsi joogid (ja ülejäänud rämpstoit for that matter) paistavad küll universaalsed olevat. Seletust ei viitsi välja nuputada. Haiguste puhul aga soovitatakse samadest masinatest ostetavaid isotoonilisi jooke. Kergelt kahtlane nähtus on ka piimast tehtud karastusjoogid... eh...
Veel.. kui pudelil on kirjas cider, võib seda rahulikult lastele joota, tegu on limonaadiga. Midagi "magusa alkohoolse joogi, mida mõned siidriks nimetavad" laadset võib saada, kui otsida purkidelt silti sawaa. Õlle kohta olen häid ja halbu kommentaare kuulnud, ise panustama ei hakka :D.
Jupike kultuuri ka. Kõigi üle 20 aasta vanade (sest selline on siin alkoholi tarbimise piirvanus ja siiani kui noorematelt küsinud olen, et kas nad tõesti siis varem midagi joonud ei ole, vaadatakse suurte silmadega otsa, et "see on ju keelatud") jaapanlaste õhtuseks meelistegevuseks on nomikai ja nomihoudai nimelised ettevõtmised. Esimene neist seisneb igapäevases sama seltskonnaga, (näiteks ühe firma töötajad, sõpruskond) mõnes joogikohas alkoholi tarbimises. Osavõtt on rangelt soovituslik ning sellest sõltub näiteks karjääriredelil saavutatav aste või positsioon sõpruskonnas. Idee järgi peaks säärane käitumine aastakümneid koos töötavat seltskond siduma, laskma alluvatel ülemustega veidigi vabamalt suhelda ning pidevat ületöötamist leevendama. Ju siis mõikab, kui nii popp on.
Nomihoudai peamine sihtgrupp paistab olevat tudengid ja välismaalased, teised nii palju ei kannata. Ehk siis tegu on all-you-can-drink pakkumistega erinevates baarides, mille toredaks kaasnähtuseks on õhtul 20-21 paiku (alustatakse vara) mööda tänavat roomavad maani täis miniseelikutes noored jaapanlannad, keda sõbrad õige rongi poole suunata üritavad. Ilmselgelt leidub ka meesoost mööda tänavat roomajaid või niisama alfaldil välja magajaid, aga kuna neid on meilgi piisavalt, jäävad naised siin rohkem silma. Tänage geneetikat.
Jupike kultuuri ka. Kõigi üle 20 aasta vanade (sest selline on siin alkoholi tarbimise piirvanus ja siiani kui noorematelt küsinud olen, et kas nad tõesti siis varem midagi joonud ei ole, vaadatakse suurte silmadega otsa, et "see on ju keelatud") jaapanlaste õhtuseks meelistegevuseks on nomikai ja nomihoudai nimelised ettevõtmised. Esimene neist seisneb igapäevases sama seltskonnaga, (näiteks ühe firma töötajad, sõpruskond) mõnes joogikohas alkoholi tarbimises. Osavõtt on rangelt soovituslik ning sellest sõltub näiteks karjääriredelil saavutatav aste või positsioon sõpruskonnas. Idee järgi peaks säärane käitumine aastakümneid koos töötavat seltskond siduma, laskma alluvatel ülemustega veidigi vabamalt suhelda ning pidevat ületöötamist leevendama. Ju siis mõikab, kui nii popp on.
Nomihoudai peamine sihtgrupp paistab olevat tudengid ja välismaalased, teised nii palju ei kannata. Ehk siis tegu on all-you-can-drink pakkumistega erinevates baarides, mille toredaks kaasnähtuseks on õhtul 20-21 paiku (alustatakse vara) mööda tänavat roomavad maani täis miniseelikutes noored jaapanlannad, keda sõbrad õige rongi poole suunata üritavad. Ilmselgelt leidub ka meesoost mööda tänavat roomajaid või niisama alfaldil välja magajaid, aga kuna neid on meilgi piisavalt, jäävad naised siin rohkem silma. Tänage geneetikat.
Cheers,
Hedi
