Sügis käes, sügis käes, Jaapanis on sügistoidud. Ehk aeg niikaugel, et aastaaeg on kohalike arvates juba vahetunud (endiselt stabiilsest 36 kraadist ja lauspäikesest... no ja mõnest occasional taifuunist hoolimata), mis tähendab, et müügilt on kadunud suvevärvides tooted ning välja on ilmunud vahtralehti täis maalitud pakendid. Üks sellistest sisaldas näiteks magussoolaseid bataadikrõpse. Iseenesest kõlbasid enamvähem süüa, aga kuna ootasin ehtsaid kuivatatud maguskartuliviile, olid hoopis meie Viguri (grillmaitselised vigurid igatahes on ja jäävad parimateks kartulikrõpsudeks) moodi õhku täis puhutud asjad, kergeks pettumuseks. Äärmiselt veider lisanähe oli, et nende söömine suulae katki tegi.
Kuna plaan maalt mõneks ajaks põgeneda, on nüüd lennupiletite näol kindel, asusin külmikut tühjendama, mis loomulikult hõlmab pisukest improvisatoorset küpsetamist. Eile näiteks rabasin sügavkülmast kanafilee, pool tunnikest seisis väljas, viiludeks (jäätunud kana saab muuseas täiesti imetabaselt õhukeseks meelitada), seesamiõliga (aitäh, naisterahvas Koreas, kes sa meile seesamiõli tutvustasid, isegi kui ma endiselt selle jutu blogina vormistamiseni jõudnud ei ole) pannile, sojakastet loovalt peale, teravat sinepit juurde ja kui kana õige varsti küps, üks toores muna otsa ning tolle enamvähem tahkestumiseni ja pannilt kenasti lahti tulemiseni segada. Munakribalad imevad pannil veel olnud vedeliku ja maitse kenasti sisse ning tulemus jätab kergelt paneeritud kanaviilakate mulje.
Täieliku lemmikriista staatusesse tõusis aga kohe esimese kasutuskorra järel asi, mis näeb välja nagu ülekasvanud kartulikoorimisnuga, mida kasutatakse aga peamiselt ühe liigutusega õhuõhukeste kapsaviilude saamiseks. Saadaval suvalisest sajajeenikast (kuigi minu jabur sõltuvus helerohelistest köögitarvetest tähendas, et maksin enda oma eest pisut rohkem.. who cares, worth every cent.. er.. yen), soovitan soojalt.
Igaljuhul kombinatsioon 'taldrikutäis kapsapudi ja eelmainit kanaviilakad' osutus nii neetult heaks, et kui vahetult enne sööki pakki krõpse nahka poleks pistnud, poleks tänaseks küll midagi jäänud.
Cheers,
Hedi
