Eelmisel kuul Eestis käies oli väga südantsoojendav vaadata, et lapsepõlvest tuttav komme oma ülearuseid aiasaaduseid kastiga tänavale vabalt võtmiseks panna, ei ole vähemasti Tartus Tamme- ega Supilinnas kuskile kadunud. Veel vahvam oli sama nähtus Kyotost avastada, ainult selle vahega, et kui kodumaal pakutakse tavaliselt õunu, siis siin sattusin kastitäie hurmaade otsa.
Teema nondega küll, et vara korjatud ja kergelt toorevõitu alles, mistõttu käib hetkel eksperiment, et kas nimet puuvili on rõdul päikse käes järelküpsetatav nagu tomatid, või ei ole mitte.
Teise huvitava eksperimendi alla võib vist liigitada jätkuva spontaanse saiatoodetest (ja suuremas hulgas ka pasta-riisi-kartulitoodetest) hoidumise. Lihtsalt mitte mingisugust isu - lähed poodi ja kõige ahvatlevam on... kapsas... no ja juust ühes muude saadaval olevate piimatoodetega, aga see ei üllata enam kedagi vist. Ja oh kui hea võib olla õunast, potitäiest raviteest ja meest koosnev enneundsöök, isegi kui seda mett lõpuks voodist eemaldama peab, hihihi.
Ühtlasi oleks praegu hetkel üsna kasulik teadmine, et kui kiirelt liha rikneb. Delo nimelt selles, et minu kenasti täis laotud sügavkülm oli ööseks kogemata välja lülitatud saanud. See jutt, et külmutatud, korra üles sulanud toitu uuesti külmutades miskit hirmsat juhtub ja seda enam süüa ei tohiks, on kuskilt kodusest kasvatusest tugevalt meeles. Mis juhtub ja kui kiirelt, pole aga aimugi, hea, et üks arstist sõbrants kohe käepärast võtta on ;) .
Cheers,
Hedi
