Kui assistant professor ühel hetkel laua kõrvale ilmub ja jalkapiletitega lehvitab, tasub need ehk vastu võtta - võib selguda, et satud sellelesamale Estoniafestile, millest vaid veidi aega tagasi kuulnud oled. Vihje siis Osaka Gamba nimelise jalgpallivõistkonna värvidele, mis meie rahvuslikega üks ühele kokku langevad - oli ilus vaadata küll.
Aga mitte sellest, ega ka sellest, kuidas minu küsimuse peale, et kas pall ka sageli publikusse lendab, kui mingeid võrke ja asju ees ei ole, ja R'i vastusest, et ei, staadioni külje peale ei lenda peaaegu üldse, ja siis sellest, kuidas mängu jooksul pall umbes kuus korda meie sektorisse ja veel mõned korrad kuskile mujale lajatas, ei tahtnud ma rääkida. Ega ka rahvamassi ülikorrektsest käitumisest ega fänninännist. Ega sellest, et staadionile viivale rongiliinile mõni tund enne ja pärast mängu iga minuti tagant käivad lisarongid pandud olid (nb, tegu oli väga väikese kohalike klubide mänguga, ei kujuta ette, mis veel suure ja olulise mängu puhul toimub...) Ega vaesetest kasti pandud poolpaljastest tantsutüdrukutest, kelle tähetund täpselt 2 minuti puunukkkõnnakuga piirdus. Ega suurte teleekraanide-tabloode infosüsteemist, mis umber 5 minutit enne mängu lõppu tööle hakkas lõpuks. Ega sellest, et peale mängu rongijaama minnes ei maksa ise teed leiutama hakata, vaid kui kerget seinaronimist vältida tahaks, tasuks siiski rahvamassiga kaasa kõndida.
Ühesõnaga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis staadioni lähedal asuvast supermarketist. Pood, nagu pood ikka, selle vahega, et kogu suure alumise korruse saal-fuajee-koridorid olid näljasete jalkafännide toitlustamiseks mõeldud valmistoidulette täis pikitud, kus juures valik oli kordades laiem, kui enamuses restoranides või poodides tavapäraselt. Maksmine käis peale kenasti korrektselt ja trügimata (Jaapan ju ikkagi) sabas seismist toidupoe kassades, lisaks olid vabalt võtmiseks kõikvõimalikud söögipulgad, kahvlid-noad, niisked salfad, kilekotid ja plastikkarbid, viimaste kinnitamiseks kummipaelad jne.
Oma toidu ja joogiga staadionile sisenemine on norm ja otse loomulikult jagus söödavat-joodavat müüvaid putkasid, kust ootuspäraste tacode ja limonaadi kõrval täiesti mõistlikku sooja toitu ja näiteks veini sai, ka staadionile endale.
Niiet kogemust küllaga, soovitan soojalt... isegi inimestele, kes iga natukese aja tagant küsima peavad, et mis pagan üldse toimub, kumb võistkond õigupoolest kumb on, ja peamiselt mängijate kukerpalle imetlevad. Igatahes kulusid need poolteist tundi (haa, mul jäi nüüd lõpuks meelde, et jalka poolaeg on 45 minutit... ee.. oot, oli ikka või, nüüd hakkasin jälle mõtlema, et äkki ajan sassi või midagi...) umbes kahekümne minutiga.
Cheers,
Hedi
