Pealkiri BBU saidilt maha viksitud, kuigi kui seal eemalolijatest jäänud tühimikku täidetakse, siis mul vastupidine probleem taas, nii palju toimumas, et üles kirjutada pole mahti suurt midagi. So here goes:
J juurde soolaleivale minnes leiba kaasa võtta polnud, sool läks ka meelest ära, aga kurumipan-nimelise aurukoogi võtsin küll ette juhtunud frescost kaasa. Ütleme nii, et üks fänn juures, lahe!
Osho ehk odav hiinastiilis kiirtoidukett pole varem mingit muljet jätnud, aga kui A mind poole öö ajal (natukese hull päev oli olnud) sinna kamandas, selgus, et on sisu küll ka veel. Nii munawokk kui seesamipallikesed viisid keele alla.
Kodus olemasolevast sai aga mingi aeg tagasi soba-munasupp improviseeritud - kah täitsa toit. Improvõime on igatahes alles, nagu kinnitas ka järjekordselt suhteliselt öösel juhuslikult olemasolevatest asjadest kokku keeratud soe salat. Isegi lauslasteaia tasemel toidupirts tegelane võttis veel teise portsu juurde.
Aga muidu on elu nii kiire, et kokkamise talumatu kergus on tõsiselt kaugeks jäänud. Ja kuigi nõude mitte pesema pidamise kõrvalnähe on igati tervitatav, siis valmistoitude söömine tegelikult ikkagi ei meeldi eriti. Nojah, kui muidugi meelde tuleb, et sööma peaks üldse. Sest tuleb tunnistada, et kõikvõimalikest loengutest ja kahtlustustes-süüdistustest hoolimata, mis läbi aastate sel teemal minuni jõudnud on, tekkis sel kuul esimest korda enesel kartus, et kohe päris tõesti varsti mingi toitumishäirega tegelema peab hakkama. Terviseprobleemid + kõrge stressitase + lollakas üliemotsionaalsus tekitab isutust, nimelt. Aga see pole üllatus, muidugi. Veidraim on fakt, et nälg ise on tundmatuks tundeks muutunud. Kui toit ees, kui keegi sööma kutsub, kui tööl juuste katkumisele alternatiivi vaja või kui muud moodi meelde tuleb, et söömine too ainus tegevus on, mis toidab, ehk et kui mingi trigger on, siis pistan kõik kinni, mis kätte satub, aga selleta näljatunnet tekkivat ei paista ja seega söömine lihtsalt ununeb. Siinkohal tänulik kummardus kõigile sõpradele, kellega suheldes ikka mõni seesugune meeldetuletus sekka juhtub.
Üks viimaseid 'sõpradega väljas' kogemusi oli vaidlematult elu parim okonomiyaki. Veise-sea jumbosuurus, üle valatud pannitäie majoneesi ja okonomiyakikastmega, sinna otsa veel teekruusitäis sulatatud juustu. Woah!woah!woah! No ja seinalt tuvastatud plakat, et seal ka makgeollit pakutakse oli kah muidugi geniaalse tuletisega.
Ühtlasi vahetus Jaapani lemmikküpsis. Ennist kuulus see tiitel kindlalt 'country maam' vaniljepehmikutele, viimasel VÄGA modellide-, Street Fighter'i, noolemängu, tantsu, grillkana-, geniaalse rahva ja sündmusterohkel saksa majapeol aga kohtusin sellise taevamannaga nagu Costco jõhvika-šokolaadiküpsistega. Midagi nagu need üdini narkootilised Rimi omad kodumaal, aga veel umbes kolm korda paremad. Ausõna, hakka või uurima, kuidas costcosse saaks.
Running gag seltskonnas on, et kõik jõusaalifanatid on ühtlasi täiesti obsessiivsed kanasööjad, vahet pole mis vormis ja koguses seda pakutakse. Kana ja kaerahelveste, that is. Prove me wrong, I dare you!
Kiire elutempo teema juurde naastes võtsin mõni nädal tagasi ette idee oma söömistempo normaliseerida. Sest kõige kättejuhtuva (olles ükskord selleni jõudnud) kahe minutiga alla neelamine kohe ikka üldse tervislik ei tundu. Tunnistan üles, kukkusin challenge' läbi, aga mõtet maha matnud ei ole, hoian kuklas ja katsetan ka väljakutse vormis õige varsti uuesti. Promise.
Vennake H töötab vahel baaris jooke segades (ja tema kookose-ingverilimonaadi-jummalteabmille segu on M E G A.. nagu ka tolle teise barman'i (nimi meelest) šokolaadi-vaarikashake.. oijeh, mul vist uus lemmikpesa siin linnas.. I mean, selle musikaalse jämmi vastu, mis seal iga kord spontaanselt tekkinud, on raske saada). K tegi seda professionaalsel tasemel aastaid ja jagab vahel jutte. Lisaks muhedaad meenutused ka kunagi Tartus T juures tekitatud pisikesest kokteilipeost. Ehk tänane poodi müsli järgi minek tipnes õigemitme pudeli erinevate asjadega, millest häid asju kokku segada annab. Aga kus pagana kohas ma seda kraami nüüd hoidma peaksin eitea, kapid puupüsti täis niigi. :P
Aga valmistoitu on ühest linnast teise võimalik postiga saata. Nagu et värskelt grillitud bambusvõrsed + klaasnuudlid + sealiha zipperbagis ja kindlaks määratud ajaks tuleb ukse taha. Võimalik, et olen tõesti juba nii kaugeks jäänud, aga natuke ei usu, et Eestis selline asi toimiks? Ühtlasi oli see kogus meeletu ja asi ise superhea (külmikus hulk varuks). Bambus rokib!!! Hehe, ja geniaalsed sõbrad samuti.
Volbrilõke PEAB olema, ja oli ka. Shuga lähedal mäes sedapuhku kõige lõkkekartulite, M'i koduvalmistatud umeshu ja kastitäie maasikatega. FYI, maasikaid saab orgi otsas grillida ja need muutuvad kaks korda magusamaks!! Katsetasime teaduslikult, poolitasime marja ;). Also: sampinjonid või paprika või umbes misiganes + või + sool fooliumisse ja otse lõkkesse = nämmnämm. Noh ja taustaks peab muidugi olema täiskuu ja kosemühin ja vaheldumisi kitarrimäng või palju superhead muusikat kaasaskantavatest kõlaritest, sellest rääkimata, et mingil hetkel kohalikud hipid välja ilmuvad ja täiesti tundmatut instrumenti kasutama õpetavad, sest üks neist parajasti freaking master olema juhtub...
Siit-sealt välja ujuvate tuttavad-pooltuttavad-võõrad skaalal puhuti ühes, puhuti teise otsas olevate eestlastega väljas käia on ka vahva. Keeleprobleemid on küll kohe kolmega korrutatud, aga täitsa tore on ju, kui paiku-toite soovitada oskab ja üht-teist ka siinsest päris eluolust näidata ja seletada õnnestub.
Oh, veel üks vahepealne impro tuli meelde siia kopipasteerida: chicken + paprika + loads of moyashi + uh.. those long thin white mushrooms, forgot the name + sesame oil + soysauce + leftover whiskey-umeshu + gochujang... dropped all into pan, forgot for a while, ate, real good and pretty koreanish.
Aga mis selle habusake'ga peale hakata, millega mind Okinawalt ähvardatakse, küll ei tea. Puerh'i lubati ka hoopis teisest kandist tuua, bring it on, M! ;)
Ah, ja sireli leidsin, tuleb välja, et eksisteerivad küll siin maal kah. Aga õitsevad siin kliimas vaevu nädala ja kibedamad on, raiped, kui Eesti omad. Aga noh, mis seal ikka, viieleheline on viieleheline.
Cheers,
Hedi
