Kord aastas korraldab kohalik... ee.. kultuurikoda (parema tõlke puudumisel, või noh, tegelikult lihtsalt laiskusest uurida, misasi see päriselt on) toidulaada, kus hulka eri päritoluga toitu Aasiast Euroopani soetada-proovida saab. Ootamatult sattusin täna sinna kohale.
Ootamatult, sest peale kaht nädalat ennastunustavat ööd-päevad raamatute neelamist (worth it and much needed) langesin nüüd sellesse lõksu, et klikkisin peale eilset joogat sama seeria põhjal tehtud telesarja esimesele episoodile... mis tähendas, et unetundideks sai kell 7-10 hommikul peale esimese hooaja viimast osa. I miiight have a problem. Igatahes veeresin peale kohustuslikke (totaalsel autopiloodil) liigutusi laboris läbi päikselise päeva sinna kohale, komistasin S, K ja paari nende sõbra otsa, vaatasin kõhutantsu ja kuulasin... appi, ei suuda meenutada, mis maa muusika see oli, kohutavalt piinlik, üks pooltuttav sealt pärit isegi, aga riigid kõik geograafiamängu tõttu otse silme taga, ei suuda sabast kinni võtta, milline nimi täna aktuaalsem on... mingi Aafrika riigi muusikat, mis kohe päris kindlasti ei olnud midagi, millega varem kokku puutunud oleks. Parim seletus, mille praegu manada suudan, on vist: padukas vihmametsas, mis samal ajal tegelikult kõrb on + üksik laulja. Nagu unenägu... hahahaha, mis tuletas just meelde, et peale viimast puerhiõhtut vaadatud unenäos figureeris, of all people, Seungri - oli hea sõber, apparently, ja mingil huvitaval põhjusel tegi Tokyo Dome backstage's tuuri mulle. LMAO.
Uhoh, got-sidetracked-easily. Igatahes, seltskonnas taas üks taimetoitlane (varsti vist üleloomulik vaist ses osas välja kujunemas), soovitas Prantsuse vegeburgerit proovida, mis selleks ajaks, kui õige leti leidsin, paraku küll otsas oli, aga mille asemel siis hoopis kabocha-gratin nimelise toidu valisin. OLI hea, tõesti kohe - magus kõrvitsamaitse + juust + midagi karamelliseeritud sibula laadset ja võimalik, et minimaalsed maitseained aga ei midagi... overwhelming'ut (kuidas pagana moodi seda sõna maakeelde tõlkida?). Mõnus side'tour, eelmainit muusika, taaskasutatavad nõud ja ainult pooleldi selles reaalsuses olemine (selline, kus käid ringi, vaatad inimesi ja itsitad omaette pihku, sest neil ei ole kellelgi õrna aimugi, millega sa viimasel ajal tegelenud oled või mis seal teises maailmas toimub...) Jube vinge oleks olnud muidugi, kui selle müügileti kõrvalleti taga nagu välk selgest taevast D seisnud ei oleks, kelle tere ja siis minu vahtimine piisavalt potentsiga mürgina mõjusid, et mitu tundi mõtteid väga vastikutesse kohtadesse suunata. Burn in hell! Oh well, nothing season 2 can't fix I guess...
Igatahes, üritus oli muidugi suur ja vinge ja ilmselt väga väärt, et seal üht-teist veel proovida, ja kõiki muid laiast ilmast esinemisi kuulata. Täna lahkusin küll varakult, aga mental note, et järgmisel aastal tuleb asi korralikult ajastada ja ette võtta.
Ja seda gratin'i-nimelist asja peaks teha katsetama, muidugi
Cheers,
Hedi
