Miks kõik ladinakeelsed asjad äkitselt hea firmanimena kõlavad? (Ei, see kindlasti ei ole kuidagi sellega seotud, et paar viimast päeva osa ajust pidevalt mingit head nime välja mõtlema on pidanud... ja muidugi tuleb hulganiselt geniaalseid ideid peale seda, kui tähtaeg kukkunud, oeh.)
Kui Muhamed ei lähe mäe juurde, paistab mägi ise kohale tulevat, või kuidas see väljend oligi... (nime õigekirja eest ei vastuta, sõprade nimede kirjapildistus sama kirju kui päritolu, ununeb ära, mismoodi mingeid konkreetseid nimesid või asju mingis konkreetses keeles kirjutada).
Looduseigatsus on koledasti suur nimelt, nagu äsja hulka jõulukaartidessegi kribatud sai. Aga hetke linnast "välja" saada (no niipalju, kui see Jaapanis võimalik on), pole kohe ikka mitte kuidagi, isegi kui võimaluse leiaks. Aga vot loomastik on kodu ümber na vahvaks muutunud. Paarile harvale (ja ühele poolsegasele) kassile ja inimesi talutavatele spits-tüüpi koertele lisaks kohtusin nelja päeva jooksul kahe tanukiga, kellest esimene end minust meetri kaugusele trepile fotode jaoks poseerima sättis, ja taaskord selle käbeda nirgilaadse tegelasega. Ausõna hakkasin juba mingit vandenõud kahtlustama, et miks nad mind kõik jälitavad, enne kui igasugused jalutuskäigud kuskile kahe töö vahele ära kadusid (päris tuppa veel ükski karvane ronida ei ole üritanud...)
Märkmed pealkirjaga "kirjuta blogisse" ütlevad, et peaksin siia üles tähendama tunde viimasest normaalsest poeskäigust. EI mäleta, millal see oli, täitsa päriselt, pai enesele ettevaatliku ettenägelikkuse eest, et mitteriknevaid varusid ikka kodus jagub, ei nälgi ära.
Igatahes iva oli selles, et tahaks teada, millal toidusiltide lugemise peale õudus peale enam ei tule - ehk millal ära harjub, et nisu on sees lihtsalt umbes KÕIGES, ja et aktsepteeritavaid toiduaineid lihtsalt ongi nüüd nii piiratud ring.
Ühtlasi pidi siia lisanduma list lollakatest asjadest, milles see sees ja teine söögikõlblikust kraamist, aga nende hunniku toiduetikettide piltide dešifreerimine, mis moblas ootel, on vist ettevõtmine, milleks siin hullumeelse tööpäeva lõpul suutlikkust ei ole.
Igatahes viimased, uh.. tükki 2 nädalat suuremas osas nisulistest asjadest hoidunud (kuigi 100% lihtsalt EI ole õnnestunud) ja tuleb tunnistada, et vähemalt viimane nädal oli enesetunne parem küll. Ei julge muidugi pead panti panna, et põhjus selles, ja mitte näiteks pea igapäevases värske salati või sama sagedases toredate bakteritega jogurti söömises või näiteks hommikusöökide poolde päeva edasi lükkamises või lihtsalt hormonaaltsüklis.
Aga üsna kõva argument nisu kurjuse kasuks on praegu kirjutamise hetkel valitsev enesetunne. Murphy'ga kooskõlastatult ehitati labori juurde suure ristmiku nurgale okonomiyaki-yakisoba-takoyakiputka ja poolhajameelselt toidulõhnade poolt meelitatult ja lõunasöögita jooksin sealt päeval postkontoris käies läbi ja pistsin ühe neist kapsapannkookidest pintslisse nimelt. Ütleme nii, et kui praegu nii head muusikat ei kuulaks, mis kohe ilma ilusaks teeb, võtaks virisema küll.
Ahjaa, salatistest rääkides:
a) 2 koorega kartulit + pool aburaaget oliiviõliga pannil praadida, ühe yuzu mahl sinna otsa pigistada, lärakas mirinit, kreeta maitseainesegu, pannilt otse kaussi lõigutud rohelisele salatile, puruparmesaniga üle riputada ja süüa, kuni veel kuum(jas)
b) hiinakapsas, daikon ja avokaado lõikuda, paksu praetofu (ei tea, mis selle õige nimi, aburaage ta igatahes ei ole) lõigud sinna otsa, gomadarega maitsetada
Yuzu pärines muuseas tee äärde asetatud korvikesest Arashiyamas, juures rahapotsik sildiga "150yen pakk". Kuna antud puuvili on überlemmiku, ponzu kastme, integraalseks osaks, ja kõikvõimalikud yuzumaitselised tooted ei ole sugugi kehvasti esinenud, ent värskelt polnud kunagi kokku puutunud, võtsime D'ga kahepeale ühe paki lähima pargipingini kaasa. Noh, selgus, et toorelt ei sööda seda üldiselt asja pärast. Sidruni hapusus kombineeritud ülima emasusega (poolest puuviljast lugesin kokku 18 suur seemet - viljaliha põhimõtteliselt seal ümber ei olnudki) ei ole just kõige suupärasem. Aga igatahes tehtud ja katsetatud ja teada nüüd. Ja salatimaitsestuseks ideaalne.
Oh, ja kui avokaado on peale kunagist esimest kokkupuudet (ilmselt tänu H'le või Nipile, mis muud) mingi maitsestusega alati meeldinud, siis eile juppi salatisse lõikudes ja näppe puhtaks limpsides selgus, et ohoissssa, ikka sigahea on see vili, ka täiesti ilma kõige muuta. Woah, suu hakkas paljast mõttest praegu vett jooksma... aeg uurida, mis aineid seal sees, millest puudus olla võib (mineraalaineid hakkasin uuesti võtma kui sääremarjad kolm ööd järjest krampi tõmbasid)... ja huvitav kas täna on see õhtupoolik, kui lõpuks poodi jõuab jälle...
Jaht mittenisutoodete järgi on paar mõnusat asja ka paljastanud:
- Ohagi (お萩), mille kohta nett teatab: "rice ball coated with sweetened red beans, soybean flour or sesame", aga mis selles imelises variandis, mille poole hinnaga keset ööd leidsin, kujutas endast viie sentimeetrise diameetriga tambitud riisi palli, igast küljest umbes sentimeetrise paksu õunapüreega kaetud.
- Asi mida parema idee puudusel magusaks puffriisiks kutsun on kah kena - suur pakk õhku täis puhutud riisiteri, kerge suhkruga üles lastud - närisin neid niisama tobeda filmi taustaks toas edasi-tagasi sammudes (sest magusaisu noh..), aga idee poolest hea lisand kodumüslisse. Kui nüüd veel meelde suudaks tuletada, mis poest need leidsin...
- Maguskartulikrõpsud olid absurdselt head. Tuleb tunnistada, et kardetavasti mängib siin suurt rolli meeletu kogu suhkrut, mis neis juba originaalis sees ja mida glaseeritud välimuse järgi veel ka lisatud oli.
Totaalne mindblown efekt kui üsna kõrgklassi (ah jaa, poodide klassifiatsioonist pidin ka mingil hetkel kirjutama) toidupoest 15-banaanise kobara 198 jeeni eest saab.
Ühtlasi saatis keegi endine laboriliige aastalõpu kingitusena (yes, it's a thing here) kastitäie hiigelõunu, mida nüüd siis "An apple a day, ..." põhimõtte järgi tarbinud olen. Tõsiselt head on, aga ikkagi sellised poeõunad, paneb päris ehtsaid Eesti vanaemaõunu igatsema. Aga ei kurda, ikka meeldivam, kui see teine kastitäis õlut (jah, kah kõrgklassi bränd), mis ka välja ilmus nädala alguses.
Cheers,
Hedi
