Yep, pole terve igaviku siia mitte kriipsugi kirjutanud, põhjused olid (tükki viis vähemalt), aga pole mitte praegu prioriteet neid üles tähendada. Igal juhul see salat, mis just välja kukkus, on, tuleb välja, piisavalt motiveeriv, et blogi uuesti lahti lüüa, kibekiiresusest hoolimata.
Pikalt jutustamata, kolin nüüd kohe Jaapanist minema. Mis tähendab, et kõigist hoolega kogutud varudest tuleb looval moel lahti saada. Olen selle kallal juba jupp aega vaeva näinud ja nüüdseks on valik päris omapäraseks kujunenud, mistõttu improvisatsioonkokkamine on tubli koguse kogemuspunktide võrra paranenud. Näiteks:
Salat 1 - lõigutud värske kapsas + värske kurk + keedetud herned + ponzu
Salat 2 - tomat + kurk + porgandilaastud + kõrvitsaseemned + must pipar + sidrunisool + ponzu
Esimese puhul oli lahtisaadavateks komponentideks ponzu ja kuivatatud herned (no sööks hea meelega herneputru, aga need raiped lihtsalt ei keegi pehmeks, hoolimata sellest, et kooritud poolikuid 24h leotasin ja siis ilma soolata! terve igaviku keetsin), teisel juhul kõrvitsaseemned ja maitseainekraam.
Asi päris hii hull ka muidugi ei ole, et kõik kindlasti ära sööma peaks, kenasti 3 sõpra välja vaadatud, kellele ülejäägid ära jagada: S saab kõik veidrad Eesti asjad (sest ohhh, kui lahe on leida, et mõni lõunanaaber näiteks kama teab ja armastab), T saab kogu maitseainekupatuse (sest ohhh, kui lahe on teada, et need ka käiku lähevad - professionaalne kokk, after all), L saab kõik ülejäänu (sest ohhh, kui lahe on, et keegi lähedal elab ja absoluutselt kõike sööb, hahaha).
T valmistatud toitu, muuseas, ma ise maitsnud ei ole, kuna tegelane töötab peamiselt pastat ja pitsat pakkuvas paigas, kuhu minul oma nisuprobleemidaga asja pole. See situatsioon peaks järgmisel nädalal küll lahenema, lubati mulle ürituse tarbeks sobilik toit kaasa pakkida, no nii maitseainete vastutasuks. Ootan huviga.
Aga kui ta gluteenivabade spagettidega tuleb siis... (Inside joke, don't mind me.)
Ah ja kui veel selles suunas mälestusi meenutada, siis tegin mõni aeg tagasi piknikule hunniku pannkooke kaasa, absoluutselt kõik kohalviibijad kiitsid, parimaks komplimendiks oli aga raudselt T poetatud "Need võtaks menüüsse küll". Löö või maha, aga mida imeasja ma sinna sisse panin täpselt, ei mäleta, mis nii lihtsa toidu nagu pannkookide puhul ehk pisut üllatav aga... Katsetame, mis meeles: tatrajahu, sojapiim, squash, munad, vaniljeessents, tuhksuhkur, maisitärklis, pähklivõipulber, ... Appi, vist oli veel komponente, mingi peamine maitset andev asi oli ehk, aga info kadunud nagu tina tuhka. Igatahes ei olnud ei kaneel, kardemon, kakao ega piparkoogimaitseaine.
Lahtisaadavetele lisaks raban siit-sealt puu- ja aedvilju.
Väga lahe (ja oleks ma varem ometi teadnud ja kasutanud) variant on kämpuse (see pole vist päris sõna, ega...) põhjaväravas tudengite müüdav sealsamas kasvatatud supervärske kraam - seni näinud rohelisi paprikaid, kurke, baklažaani ja kipude kaupa mingeid teab-mis-rohelisi-lehti. Varasematel aastatel olen küll teadlik olnud, et miski äri seal on, aga pole kunagi reaalselt midagi ostma sattunud. Eelmine nädal sattusin aga Ultimate' mängimast tulles lõunaajal peale, panin uitmõttena pidurid põhja. Tulema tulin paari kurgi, müüja (noor poiss) laia naeratuse ja teabega, et lett seal iga nädala teisi- ja neljapäeval ja et kahe nädala pärast saab tomateid, mille peale ma täitsa ausalt vastasin, et need on mul üks lemmikumaid aedvilju üldse.
Ohoi, aga oli nunnu, et sel nädalal tagasi minnes vabandati, et oh, tomateid veel ei ole - assa nuga, no ei mina teda küll ära ei oleks tundnud, rääkimata sellest, et mäletada, milline klient mis vilja otsib... ja samal ajal olen 3 aastat ühes ja samas juurikapoes käinud ja siiamaani igal teisel korral küsitakse, et mis riigist ma päris olen... Teeninduskultuuri näiteid seega. Lisaks sellele on viljad poega võrreldes sigaodavad, äsja peenralt korjatud, tudengite kasvatatud ja eeldatavasti läheb tulu ka kuskile paremasse kohta, kui suurettevõttes (heh, isegi kui mu tavaline aedviljapood ka paari ruutmeetri suurune perefirma on). Viimase kurgi ja baklažaani pistin täna kinni, on jälle põhjust tagasi minna järgmisel nädalal.
Niiet kui mingil imekombel keegi Kyoto Ülikooli tulija seda lugema peaks - suveperioodil osta oma juurikad Yoshida North peamisest põhjaväravast!
Aga muidu on toit na konbini-keskseks muutumas: hash-brown ja vorstikesed, et kodust ketšupit ja sinepit vähendada; meeletud koguses jäätist, et kuuma üle elada; sisuliselt kõik nisuvabad tooted, mis valikus...
Jumpsus, kuis tahaks nüüd jäätist. Ei tea, kas on mõistlik seda praegu hankima minna (kell on parajasti 01:00) - iseenesest ei ole täna lauast kaugemale kui vannituppa ja tagasi liikuda saanud (hurraa maailmaloomise ja jutukirjutamise töö peale), oleks ehk kasuks isegi.
Cheers,
Hedi
